Euroopast tuleb järjest uudiseid, kus lisaks majanduse kehvale hetkeseisule räägitakse sõjaliste kulutuste kärpimisest. Hiljaaegu arvati, et endised impeeriumid Suurbritannia ja Prantsusmaa teevad seda vana eestlaste nalja „kas saadame lahingusse ühe tanki või mõlemad” oma lennukikandjatega. Prantslaste uhkus lennukikandja Charles de Gaulle on rohkem remondis kui merel. Sahistatigi, et tehakse kokkulepe, et panna kahasse maailmameredele vähemalt üks Euroopa päritolu lennukikandja. Britid on oma lennukikandjaid maha kandma hakanud. Uute valmimiseni on palju aega. Sõjatehnikat kannavad maha teisedki riigid ja uusi oste tehakse kavandatust vähem. Ameerika on vaesusest kaugel, kuid aeg, mil asjad ei lähe nii, nagu tahaks, on jõudnud sinnagi. Hiljaaegu avastasid USA õhu-väelased, et neil ei ole lähitulevikus 2000 hävituslennukit, mida nad oma kaitseplaanide kohaselt vajavad. Vanu kirjutatakse maha kiiremini, kui ostetakse juurde uusi. Asi on selles, et kavandatav uus põhiline lahinguratsu F-35 Lightning II on oma programmiga lõhki. Kulud on väljunud kõikidest raamidest ja lennuki valmissaamise tähtajad on nihkunud paari aasta jagu.
Tulevik nõuab leplikkust
Kui kaitseminister Robert Gates käis Hiinas, juhtus tema külas-käigu päevale kas juhuslikult või tahtlikult hetk, kus katsetamiseks tõugati angaaridest välja J-20, mis on hiinlaste viienda põlvkonna hävituslennuki prototüüp. Oma viienda põlvkonna hävitaja T-50 said venelased õhku juba varem. Miljardite dollarite suurusi hankeid teevad India relvajõud, seal on käima lü-katud ka võimas relvastuse arendustegevus. Keegi ei tea, kui tõsised lood on hiinlaste uute relvade arendamisega. Samal ajal on selge, et tsiviiltehnoloogiate üle-võtmises on nad olnud vägagi tublid. Militaristid on arutanud, et 1999. aastal Serbia kohal alla tulistatud F-117 radaritele nähtamatu hävitaja rusud jõudsid lõpuks Hiinasse, et olla seal näiteks vastavasisulises teadustöös. Fukuyama ajaloo lõpu kuulutamise aega kuulus olukord, kus oli üks suurriik, kelle tehnoloogiline üleolek lubas maailma politseinikku mängida.
Tänapäeval ilmneb tendentse, mis seda tasakaalu kallutama panevad. Uutel geopoliitika tegijatel on kasvav majandus ja tahe relvastuda. Neil on ka jäigem ühiskonnakord, mistõttu pole vaja valijatega flirtida, kui leivatükk laual väiksemaks kipub jääma. Meil ja meie väikeste naabrite juures toimunud majandusmuudatused avaldavad mõju ka julgeoleku alal. Ent suures poliitikas ja sõjanduses toimuvaga võrreldes on see ikkagi siblimine. Kerkivad uued tegijad ja uued ambitsioonid. Ja ka uued vastujõud nendele kerkivatele jõududele. Seni suhteliselt patsifistlik Jaapan on hakanud tugevasti militariseeruma, ja seda sunnitud reaktsioonina Korea poolsaarel ja ka Hiinas toimuvale. Õhtumaades kipub otsa saama majanduslik ja tehnoloogiline vägi. Küll aga on seda mujal, kus kultuuriline põhi teistsugune. Tulevik paistab selline, et vaja läheb rohkem leplikkust ja kannatlikkust, läbirääkimisoskust. Vaene ei saa enam kogu aeg kamandada, tuleb ka teisi kamandajaid kuulama hakata.
