Vägivalla ajalugu
Saatejuht Tuuli Koch räägib sugereerival toonil meie vabaduse räpasest algusest, valikutest, mis polnud must-valged, lapsepõlve süütutest kaklustest ja sellest, kuidas noored üle Eesti ihkasid astuda Kappa dressides ja kuldkettides „tegijate” jälgedesse. Pätid kutsuvad üksteist võitluskaaslasteks, maalivad pildikesi mässumeelsest noorusajast („Ühelt poolt riik oma tahtmistega, aga meie, noored tahtsime teistmoodi asju ajada”). Lõpuks mängitakse intervjueeritavate kurjategijate jutu taustaks ka viisikesi „Ristiisast”, aga sellest kõigest ikkagi ei piisa, kui ekraanile ilmuvate peategelaste juhmid näod ja töllakas jutt illusiooni lõhuvad.
Tegelikkus ongi selline. Kurjategijad ei ole targad ja kavalad, vaid üsna tömbi aruga. Kurjategijad ei ole ratsionaalsed ja ettenägelikud. Nad pole enamasti isegi edukad. Tasub vaadata näiteks majandusteadlase Steven Levitti töid, kes lükkas ümber müüdi jõukatest ja keset glamuuri elavatest narkodiileritest, sest tegelikult teenib enamik diilereid vähem kui teenitakse McDonald’si leti taga, elab oma ema juures (omaette elamiseks ei jätku raha) ja šanss tõusta narkoahela tippu suuremaid summasid teenima on väiksem kui šanss pääseda NBA-sse.
Teisalt on soov kurjategijaid ratsionaliseerida, neid mõista, näha nende tegevuses loogikat normaalsetele inimestele loomulik ja isegi vajalik. Sajad teleseriaalid ja filmid teevad seda, näidates kurjategijaid (muu hulgas ehk ka halbade ja julmadena), aga ka tarkade ja omamoodi kavalatena. Kui Linnar Priimägi kunagi Vanemuises „Caligulat” lavastas, siis rääkis temagi, et Caligula tegusid ei saa seletada hullumeelsusega, sest see pole kunstiliselt põhjendatud ja muudaks Caligula loo igavaks kliiniliseks materjaliks – niisiis tuleb Caligula tegudele leida teistsugune ja mõtestatud põhjendus.
Aju otsib seoseid
Neuroloogid väidavad, et inimese ajus on rakud, mis pidevalt üritavad ümbritsevas maailmas korda luua, otsivad seoseid, sündmuste kordusi ja järjepidevust ning vastavalt tuvastatud seostele tekitavad meis ootusi – tegelevad omalaadse ennustamisega. Aju premeerib ennast tubli töö eest, kui ootus-ennustus täppi läheb (kord on olemas), ja karistab end, kui eksib (kord on rikutud). Vastavalt sellele on meil kas hea või halb olla. Selline ajutegevus on automaatne ja saadab meid kõikjal.*
Kõige enam on sellest automatismist abi igapäevases olmes. See teeb valikud tööl, kodus ja koolis lihtsaks ja kiireks. Oletatavasti polnud 1990. aastate alguse šokk tingitud niivõrd maailmavaatelistest muutustest ega ka äkki saabunud vaesusest, kuivõrd eelkõige sellest et seosed, järjepidevus ja loogika just igapäevastes asjades enam ei kehtinud. Aju muudkui otsis süsteemi, tekitas ootusi, aga eksis ennustustes pidevalt ja kallas meid üle negatiivsete emotsioonidega. Kuhjumine tõi stressi, haigused, alkoholismi, lühema eluea.
Ka 1990. aastate kuritegevuselaine eripära oli see, et seal oli vähe loogikat ja sugugi mitte romantikat, küll aga kuhjade viisi irratsionaalset vägivalda. Tõeliselt mõttetut, kontraproduktiivset vägivalda, millest keegi kasu ei saanud. Andres Anvelt on selle kohta kasutanud sõnu: „Noort Kaardiväge” meenutavad kaevandusšahtides täide viidud massihukkamised. Normaalsetele inimestele on aga ennustamatus ja irratsionaalsus eriti valus, tekitab jõuetut viha ja abitust. Aga nagu näha, mõned teist tüüpi inimesed sellistes olukordades õilmitsevad. See võib-olla isegi läbilöögiargument („Kõigepealt lendame peale, põhjendusi otsime hiljem”). Või nagu üks pätt Kanal 2 seriaalis teist pätti kiitis: „Keegi ei saanud aru, millest ta rääkis, aga ta rääkis alati asjast.”
*Jonah Lehrer viitab oma populaarteaduslikus raamatus „How we decide” paljudele sellistele näidetele ja uuringutele. See intuitiivne korda otsiv automatism toimib eri tasanditel. Tänu sellele näeb inimene suvaliselt tekkinud pilvedes tuttavaid nägusid. Tänu sellele piisab Garri Kasparovile silmapilgust, et tabada malelaual valitsev seis, selmet läbi arvutada miljoneid võimalikke käiguvariante, nagu teeb näiteks maleprogramm.
