Ühelt poolt rahulolematus ja negatiivne suhtumine poliitikasse ja poliitikutesse, teiselt poolt aga märkimisväärne toetus valitsuskoalitsooni erakondadele. Ometi on nii üks kui teine fenomen selgunud ühest ja samast küsitlusest.

Praegune valitsemisperiood on erinev kõigist varasematest. Ehkki valitsuse tegevusega ei olda rahul ning paljud kolmikliidu erakondade liidrid on avalikkuse tormilise kriitika all, pole koalitsiooni summaarne toetus veel kordagi langenud piirini, kus opositsioon teda ohustama pääseks. Tõsi, langus on toimunud – kui eelmise aasta jaanuaris oli toetajaid 45 protsenti, siis nüüd 37 protsenti. Eelkõige võib püsivat langustrendi märgata Isamaaliidu puhul, kellel eelmise aasta alguse 19-st on alles jäänud vaid 9 toetusprotsenti. Teiste kolmikliidu erakondade reiting läheb kord üles-, kord allamäge.

ET AVALIK ARVAMUS ON SITUATIIVNE FENOMEN, tasub kõikumiste põhjusi otsida ka küsitluse toimumisajal aset leidnud sündmustest. Siiski ilmneb küsitlusest, et eelkõige jagab valitsusliit valijate hääli omavahel. Opositsiooni poole pole eelmistel valimistel kolmikliidu poolt hääletanud üle läinud. Paljud valitsuse poliitikas pettunud, on loobunud üldse eelistust andmast.

Kuid samal ajal pole valitsusliidu erakonnad suutnud toetajaskonda ka opositsiooni valijate arvel laiendada. Keskerakonnal on jätkuvalt sama palju valijaid nagu riigikogu valimiste aegu. Kuigi vaevalt et suurimat opositsioonijõudu see saavutus rahuldab – on ju kõikide eelmiste riigikogu valimiste järgsetel perioodidel valitsuskoalitsioon pidanud oma toetust järk-järgult opositsioonile loovutama.

Ilmselt on üks põhjus selles, et teised riigikogu opositsioonierakonnad pole Keskerakonnale väärilised partnerid ega oma valijate seas märkimisväärset toetust. Rahvaliit ei ole pärast liitumist Pensionäride ja Perede Erakonnaga saavutanud sellist toetust nagu oli neil aasta tagasi enne liitumist. Enamgi veel – toetus on isegi väikesem, kui suutis tol ajal koguda Pensionäride ja Perede Erakond eraldi. Ärgu Rahvaliidu juhid pahandagu, kuid tegemist on ilmselgelt läbikukkunud projektiga.

Riigikokku mittekuuluvate erakondade summarne toetus on kasvanud 6 protsendilt eelmise aasta jaanuaris 8 protsendile märtsis. Väikest, ent püsivat poolehoidu omavad Põllumeeste Kogu ja Kristlik Rahvapartei.

Niisiis oli märtsi alguses toimunud küsitluses kolmikliidu toetajate osakaal 37%, Keskerakonda koos teiste riigikogu opositsiooniparteidega toetas 30% ning parlamendiväliseid poliitilisi jõude kaheksa protsenti. Neljandik teatas, et nad ei hääletaks ühegi erakonna poolt. Peaminister Mart Laaril oli kahtlemata õigus, kui ta väitis, et kui sellises seisus toimuksid uued valimised, saaks riigikogus jämeda otsa enda kätte taas kolmikliit. Samas ei saa aga kuidagi väita, et valijate enamik ühemõtteliselt praeguseid valitsusparteisid toetab.

Jüri Leesment väitis ühes kommentaaris, et näivat stabiilsust poliitikamaastikul tekitab sobivate valikute puudus – alternatiivide puudusel tuleb teha valik olemasolevate seast. Ometi on “mitte ühegi erakonna poolt” hääletajate osakaal piisavalt suur selleks, et üritada seda ni‰‰i täita. Leesment pakubki välja võimaluse olemasolevad ehitusplokid mõne hea arhitekti näpunäidete järgi ümber laduda. Ent kust leida sellisele ettevõtmisele jõulist ja karismaatilist liidrit? Ilmselt kuuluvad kõik taolised poliitikud juba praegu ühe või teise erakonna juhtide hulka. Kas neil oleks mõtet alustada uut erakonda, vahest tasuks pigem olemasolevat ümber orienteerida.

PARTEISID JA POLIITIKUID VÕIB VIHATA, nende valimisest keelduda, kuid paremat mehhanismi kui erakonnad meil riigivõimu teostamiseks välja pakkuda ei ole. On selge, et arenguruumi on nii valitutel kui valijatel. Erakonnad peavad muutuma demokraatlikumaks, nende side igapäevaeluga tugevamaks. Teiselt poolt peavad muutuma ka inimeste arusaamad riigi toimimisest ja erakondade kohast selles protsessis. Selle asemel, et siilina kerra tõmbuda ja poliitika peale turtsuda, võiks ju järgida Mihkel Muti eeskuju ning käed ise külge panna.