Vähe tahet ja palju lollust
Siseminister Tarmo Loodus ja politseijuht Harry Tuul on teatanud, et maksumaksjatel pole tarvis muretseda – politseil on olemas värske arengukava ja kohe-kohe hakkab asi toimima.
Vabandagu mind asjaosalised, aga seda kuuldes meenub vana nali arstist, kes on astunud haige hapnikuvoolikule, küsib patsiendi tervise järele ega saa aru, mida too talle siniseks tõmbudes vastuseks koriseb.
Kuna mul on olnud au kuuluda kõnealuse arengukava väljatöötamise ühiskondlikku komisjoni, siis olen kohustatud ka andma avalikkusele mõned selgitused ja parandama mõned valearusaamad.
Siseministeerimi nõuniku Jaanus Rahumägi eestvedamisel ja pealekäimisel moodustas Loodus tõepoolest eelmise aasta mais komisjoni, kuhu kuulusid ministeerimi asekantsler Kalev Timberg (komisjoni esimees), Rahumägi, riigikogu liige Ivar Tallo, Tartu linnapea Andrus Ansip, Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder, peaministri nõunik Heldur Meerits ja allakirjutanu. Komisjoni ülesandeks seati ettepanekute tegemine siseministrile politsei arengukavaks. Seega pole olnud mingit ”nn Langi komisjoni”, millele viitas endine siseminister Olev Laanjärv (EPL, 31.7.).
PROFESSIONAALIDE ARVAMUSED LÜKATI KÕRVALE. Juhtimisega kokkupuutunud inimestena palusime professionaalselt firmalt politsei juhtimisauditit. Selle tegi lühikese ajaga firma TJO Konsultatsioonid. Oma tööst kandsid firma spetsialistid komisjonile perioodiliselt ette. Sellest auditist selgusid juba eelmise aasta sügisel kõik need probleemid, mis täna tulevad ministrile ja politseijuhile ”üllatusena”. Komisjoni istungitel ennustati, et kui midagi kiiresti ette ei võeta, võib moraalne laostumine ja vastutustundetu juhtimine viia traagiliste tagajärgedeni.
TJO Konsultatsioonidelt kuuldud tõest üdini solvunud Harry Tuul kirjutas eelmise aasta oktoobris siseministrile kirja, milles nõudis firma tegevuse peatamist ja Jaanus Rahumägi kõrvaldamist komisjonist. Juba fakt, et parlamentaarse riigi politsei juht sekkub ministeeriumi asjaajamisse, olnuks piisav alus Tuule vallandamiseks 5 minuti jooksul. Mida ei juhtunud, nagu ei tehtud siis ega praegu ministeeriumis midagi politsei heaks.
Komisjon kirjutas oma ettepanekud kokku ise, sest ministeeriumi ametnikud ei suutnud (soovinud?) istungitel kokkulepitut kirja panna, vaid üritasid komisjoni arvamuse pähe serveerida ümmargust ja mittemidagiütlevat teksti.
Komisjon esitas oma seisukohad ministrile selle aasta veebruaris ja andis ka pressikonverentsi. Avalikkusele läks sellest kõige rohkem ”peale” idee vähendada prefektuuride arvu neljale. Vähem räägiti avalikkusele sellest, et komisjon pidas hädavajalikuks politseitöö kohest standardiseerimist, tehnoloogilist tiigrihüpet juba järgmisest aastast ja seda, et igas kohalikus omavalitsuses peab olema politseiasutus (Paldiski!). Komisjon ei pidanud heaks tooniks avalikkusele teada anda oma kahtlusi politseiameti ja selle juhtkonna võimete suhtes tagada politseile normaalne areng.
Ja siis ei juhtunud mitte midagi. Paberid tolmasid kusagil ministeeriumis, sest minister pidas vajalikuks asja arutada. Valitsusele esitati hiliskevadel nn lahtikirjutatud arengukava, mis erines komisjoni dokumendist teksti pikkuse poolest. Selle asemel, et viia arengukava ministeeriumis konkreetsemaks, mida eeldas komisjon, kellel endal polnud ju mingit aparaati konkreetsete meetmete kavandamiseks, kirjutati valitsusele jutustus. Pealegi nihutati kõik tähtajad, mida soovitas konkreetsete meetmete elluviimiseks komisjon, aasta võrra edasi.
Pärast mõningast rutiinset partelist koalitsioonikemplemist sai arengukava siiski valitsuse heakskiidu ja seda pool aastat peale seda, kui selles sisalduvad mõtted olid olemas. Ja nagu kuulsime, kavatsetakse isegi umbes aasta pärast tegutsema hakata.
Siiralt öeldes pole mul sellesse usku.
POLIITILISE RETOORIKAGA KURITEGEVUSE VASTU. Politseiamet, mis minu veendumuse kohaselt täna mitte ei juhi, vaid segab politseitööd, loodab ilmselt pidada vaikset kaevikusõda kuni järgmiste valimisteni, et siis ”teema juurde” juba uue siseministriga tagasi tulla. Võib väita, et ametkondlikul tasandil puudub igasugune tahe olukorra muutmiseks. Poliitilisel (ministri) tasandil puudub aga intellektuaalne võime. Lollusele ja ükskõiksusele lisandub veel probleem erakondade rahastamisega, kuhu tungib järjest enam allmaailm. Nii piirdutaksegi poliitilise retoorikaga kuritegevusevastase võitluse kuulutamisest riiklikuks prioriteediks.
Ja nii jätkub jama Paldiskis. Olematutest töötingimustest ja ülemuste lollusest stressis politseinikud võtavad viina ja pärast seda autodega maha inimesi ja teerajatisi, ajakirjandus kirjutab ja kogu värk demoraliseeerub edasi. Seni kuni valijad pole avaldanud oma selget poliitilist tahet nende suhtes, kelle vastutusel on kolm aastat olnud meie turvalisus ja organisatsioon nimega Eesti politsei.
