Raimond Kaljulaid: vahel tundub, et Eesti vajab terve mõistuse volinikku

“Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt,” ütles Lennart Meri 1992. aastal. Kehtib ka 2015. aastal ja jääb kehtima, sest väikeriigil ei saa mitte kunagi olema üle aega, raha ja inimesi.

Riigi ressursid on piiratud, mis tähendab, et kui riigiametnik täidab ühte ülesannet, siis samal ajal ta teist ülesannet täita ei saa. Kui riigieelarvest kulutatakse mingiks tegevuseks, siis sama raha teisteks tegevusteks enam ei saa kulutada.

Viimasel ajal paneb see, millele kulutatakse ametnike aega ja raha, ühiskonda üha sagedamini kulme kergitama. Vahel tundub, et meil võiks olla terve mõistuse volinik, kelle mandaat oleks lihtne - kiita heaks tegevusi, millest on kasu ja laita neid, millest ei ole kasu.

Näited.

Keeleinspektsioonile kulub aastas 336 tuhat eurot maksumaksja raha. Mis me vastu saame?

Kaks nädalat tagasi saatis keeleinspektsioon kirja 19 spordialaliidule (teiste seas Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Triatloni Liit jne), juhtimaks tähelepanu, et õige pole mitte Eesti Jalgpalli Liit vaid Eesti Jalgpalliliit jne – muutku oma nimed ära.

Täpselt see koht, kus terve mõistuse volinik peab sekkuma. Spordielu edendamiseks toetajatelt saadud vahendeid ei tohi mitte mingil juhul hakata kulutama nime muutmisega kaasnevateks riigilõivudeks ja toiminguteks.

Sest! Jalgpallurid ei hakka sellest paremini jalgpalli mängima. Ükski andekas noorsportlane ei jõua lähemale oma olümpiaunistusele. Ükski noor ei tule tänavalt ära trenni.

Võtame järgmise palju räägitud maksuameti soovi ettevõtjaid tõhusamalt kontrollida.

Probleem on ilmselt kõige rohkem konjuktuuris. Eesti majanduse keskne probleem pole mitte varimajanduse suur osakaal (suur ta on, seda ei saa eitada), vaid madal tootlikkus ja sellest tulenevalt ka väikesed palgad, madalam elatustase kui Põhjamaades ja Lääne-Euroopas.

Maksud laekuvad meil täitsa okeilt ja sellega on aega. Paigalseis majanduses läheb meile aga kohutavalt kalliks maksma. Esmajoones tuleb meil niisiis investeerida sellesse, mis aitaks meil rikkamad Lääne-Euroopa ja Põhjamaad kinni püüda.

Rahandusministeerium ütleks mulle ilmselt, et viimane on majandus- ja ettevõtlusministri ning EASi ja Arengufondi rida, aga nii ei saa me väikeses riigis mõelda.

Meil on tööl ligi viissada maksu- ja tolliameti inspektorit. Samal ajal on meil kogu maailma peale täpselt kümme EASi ekspordinõunikku. Inimesi, kelle ülesanne on aidata Eesti ettevõtjatel siseneda välisturgudele on viiskümmend (!) korda vähem kui spordiklubi parklas autode vaatlejaid. EASil on 1,3 miljardi (!) hiinlase kohta üks (!) ekspordinõunik.

Terve mõistuse voliniku asi oleks praegu see asi ära klaarida. Võtta kasvõi maksukontrolöre vähemaks, et panna EASi kaubandusesindajaid juurde.

On globaalsetest probleemidest väiksemad, aga tüütud asjad. Juulist hakkas kehtima seadus, mis kohustab registrisse kandma vanu kuure ja garaaže. Kes oma kuuri registrisse ei kanna, peab maksma 500 eurot ja järgneb kuuri audit kohaliku omavalitsuse poolt. Kuure ja garaaže hakatakse auditeerima! Auditi maksab kinni kuuri omanik.

Terve mõistuse volinik oleks kahtlemata lisakulu, aga Eesti saab seda endale lubada. Meie SKT inimese kohta on Euroopa Keskmisest ja Põhjamaadest oluliselt väiksem, kuid valitsussektori kulude osakaal SKP-st samas tublisti õhem, mistõttu on pisut mänguruumi ühe uue ameti lisamiseks ikka.

Olen üsna optimistlik, et tegemist oleks end ise ära tasuva investeeringuga.

Kujutan isegi ette, et paariks esimeseks aastaks jätkuks nutikaid vabatahtlikke, kes seitsmepäevaste rotatsioonide korras terve mõistuse voliniku tööd oleksid nõus tegema vabatahtlikult ja tasuta ning sellega suurepäraselt hakkama saaksid.