Vähem lapsi, rõõmsam vanadus
Loodus leevendab stressi, aitab kaasa füüsilisele ja vaimsele taastumisele, tugevdab tervist. Seda, et loodus toob kasu pikema ja rikkama elu näol, turg alati ei väärtusta, samuti nagu ka tõsiasja, et Maa tagavarad vähenevad. Praegune kasv pole pikemaajaliselt jätkusuutlik: põhjavee tase langeb pidevalt paljudes kohtades, kalavarud meres kahanevad kiiresti ning fossiilsete kütuste kiirenev kasutamine destabiliseerib paljude ekspertide arvates Maa kliimat.
Keskkonna hävitamisel on eelkõige kaks põhjust: kiire, ressursse nõudev majanduskasv ja maailma kasvav rahvastik. Inimesi on nüüd maailmas 6,8 miljardit, 2009. aastal lisandus 83 miljonit ehk umbes 1,2 protsenti. Ajakirjas Science 1 ilmunud artikli järgi võib umbes miljard hektarit praegu puutumata loodusest (see on umbes USA pind-ala!) minna 2050. aastaks põldude, linnade ja infrastruktuuri alla. See oletus põhineb jätkuval ülemaailmsel majanduskasvul – kolm protsenti aastas inimese kohta – ja rahvastiku kasvul ÜRO kõige tõenäolisemaks arvatud stsenaariumi järgi. Maad leiab, aga see tähendab, et eeskätt praegu veel puutumata Amazonase piirkonna ja Aafrika osad muudetakse põldudeks, sinna rajatakse infrastruktuur ja linnad. Kui tahame vältida tulevikus konflikte kahanevate loodusvarade pärast, oleks vaja piirata rahvastiku kasvu isegi tööstusriikides.
Kahjuks näib, et seda ei ole mõistnud enamik poliitilisi vastutajaid. Vastupidi, ÜRO uurimus (World Population Policies, 2009) näitab, et 47% küsitletud valitsustest maailma rikkamates riikides soovib jätkuvalt rahvastiku kasvu omal maal, hoolimata sellest, et rahvastiku kasv seal nõuab märgatavalt rohkem loodusressursse kui rahvastiku kasv vaestes riikides. Näib, et isegi meedia ei tea probleemist midagi. Läinud aasta 16. detsembril pasundas (Rootsi – toim) telesaade Rapport „rõõmsat” uudist, et Rootsi rahvaarv kasvas 2009. aastal 80 000 inimese võrra. Mida rohkem meid saab, seda ahtamaks jääb igaühe ligipääs loodusressurssidele. Tuleviku inimesed saaksid tõenäoliselt parema elu vähema konkurentsiga ressursside pärast, kui rahvastik praeguselt 6,8 miljardilt kahaneks.
Tagurpidi rahvastikupüramiid
2,1 lapsega naise kohta kasvab rahvaarv 50 aasta pärast 9 miljardini, et siis stabiliseeruda. Aga isegi see nõuaks suurema osa alles jäänud põllu-kõlbliku pinna kasutuselevõttu. 1,85 lapsega naise kohta – praegune tase Rootsis ja Suurbritannias (Jaapani näitaja 1,32) – väheneks rahvaarv 2300. aastaks 2,3 miljardini. Seda on sama palju, kui meid oli 1940. aastal.
Rahvaarvu stabiliseerumise ja seejärel vähenemise korral on möödapääsmatu, et üleminekuperioodil kasvab vanemate inimeste osakaal. Et kindlustada hea elukvaliteet nii paljudele kui võimalik, ilma et kurnaksime välja Maa ressursid, peame kas sada või rohkem aastat elama tagurpidi pööratud rahvastikupüramiidiga.
Kahtlemata parim, mida teha võime, on „suhtuda olukorda positiivselt” ning organiseerida ühiskonda ja majanduslikku süsteemi selliselt, et üksikindiviidil oleks võimalik säiliva vabaduse tingimustes teostada oma unistusi ja eluplaane. Et prognooside kohaselt võib Jaapani rahvastik poole võrra väheneda, praeguselt 127 miljonilt 67 miljonile 2100. aastaks, peaks olema hea uudis.
Märkimisväärne rahvastiku vähenemine ei ole täiesti võimatu. Vanemad inimesed on pigem ressurss. USA-s võetakse tööle 70-aastasi. Mitte ükski loodusseadus ei ütle, et surmale peab eelnema palju aastaid, kui ollakse väeti. On individuaalseid erinevusi, aga kui inimesed saavad elada head elu, kahaneb füüsiline ja vaimne saavutusvõime väga aeglaselt. Pikka, tervet vanadust soodustab panustamine puhtale elukeskkonnale, suuremale füüsilisele aktiivsusele, tervislikule toidule ja väiksemale stressile igapäevaelus – lühidalt öeldes, tervist edendav elustiil loob head elutingimused. Veel üks oluline tee rahvastiku vähendamise suunas on paindlik tööelu, nii et inimesed tahavad ja saavad eakana kauem töötada. Selline kombinatsioon tooks parema elu ja võimaldaks demograafilist siiret, millest võidaksid kõik.
Vabatahtlik valik
Mõned võivad ehk vastu väita, et rahvastiku vähenemine suurendab sotsiaalset isoleerumist. Meie arvame, et see on täpselt vastupidine. See avab tee uuteks võrgustikeks nõbude, nende laste, vanaonude ja teistega. Vähem sündivate laste eest hoolitsetakse meelsasti ning nad tunnevad end hästi, kui nad on armastatud, neile jagub aega ja hoolt ning neid ümbritsevad arukad ja tasakaalukad täiskasvanud.
Jätkusuutlik areng ei tähenda seega ainult traditsioonilist tehnilist arengut (kuigi ka seda on vaja), vaid ka kohandumist majandussüsteemis, nii et inimesed, nagu praegu Jaapanis, otsustavad vabatahtlikult saada vähem lapsi. Tööstusriikide ja arengumaade vähenenud rahvastikuga areng tähendab ka konfliktide vähenemist, rohkem ruumi humanismile ja jätkusuutlikku arengut meie tsivilisatsioonile.
Suur väljakutse – ja see, mida poliitilised arutelud peaksid nüüd käsitlema – on see, kuidas poliitilise demokraatia ja hädavajaliku ülemaailmse heaolu-süsteemi raames viia läbi institutsionaalseid reforme, mis juhataksid inimesed vabatahtlikult valima teed saada vähem lapsi, nii et maailma rahvastik hakkaks kahanema mõistlikule tasemele. Hädavajalik ja keskne on inimeste osalemine kodanikuühiskonnas moel, mis võtab arvesse kõikide osalust, loomingulisi võimeid ja ühist vastutustunnet ühiskonna heaolu ning inimkonna tuleviku ees.
Ebameeldiv alternatiiv on see, kui rahvastik kahaneb vabadust piiravate abinõude tagajärjel. Selle asemel vajame institutsionaalseid reforme, mis toovad kaasa selle, et inimesed kohandavad vabatahtlikult oma tarbimise ja perekonna suuruse tasemele, mis tähendab jätkusuutlikumat arengut. Hädavajalik esimene samm on, et rikaste riikide võimud loobuksid eesmärgist, et riigi elanikkond peab iga hinna eest kasvama. Mõistetest „kolmas iga” ja „madal sündimus” võiksid saada positiivse laenguga mõisted.
Magnus Henrekson
Rootsi majandusuuringute instituudi juhataja
Cecilia Boldemann
Karolinska instituudi dotsent
Stig-Olof Holm
Umeå ülikooli ökoloogia lektor
John Tempel
Karolinska instituudi sotsioloog
Tilman, D. jt „Forecasting Agriculturally Driven Global Environmental Change“, Science 292, lk 281–284 (2001)
Artikkel ilmus 14. märtsil Rootsi päevalehes Dagens Nyheter. Eesti Päevaleht avaldab selle Dagens Nyheteri ja autorite loal. Autorid on algset teksti ka mõnevõrra muutnud.
