Link kopeeritud!

Vähem leina, rohkem elu

 (207)
Vähem leina,  rohkem elu
,

Suve hakul tähtistati 70 aasta möödumist juuniküüditamisest.

Sel puhul korraldati mälestusüritusi, asetati lilli, peeti kõnesid ja seisti langetatud päi. Eesti Televisiooni ekraanilt libisesid 108 minuti jooksul läbi kõigi teadaolevate küüditatuna hukkunute nimed. Vabaduse väljakule toodi möödujaile vaatamiseks loomavagun ja veoauto. Toimus üldrahvalik hiigelmõõtmetes leinapäev. Õigemini: leinapäevad, sest vastav meeleolu tekkis aegsasti ega olnud kiire kaduma.

Kui ette kujutada küüditamise käiku, siis on see loomulikult hirmus. Selles ei saa ükski normaalse tundeeluga inimene kahelda. Öine ukseletagumine ja kiirkorras pakkimine, paanika, teadmatus ja hingevalu. Täispressitud loomavagunis päevade kaupa loksumine, kõrval imikud ja vanurid. Lahkuaetud pered. Nälg, janu, mustus. Surnud ja surijad. Rääkimata sellest, et kohale jõudes tuli eluga nullist alustada ja nõnda vastu pidada.

Ma ei taha järgnevalt kirjutada taas ühte artiklit aegumatutest inimsusvastastest kuritegudest. Kogu oma respekti ja täieliku kaastunde juures tahan ma selgelt ja otse välja öelda: ma olen küüditamise teemast väsinud. Mul on sellest saanud kõrini.

Eesti ühiskonnas käib üks lakkamatu mälestamine, meenutamine ja leinalintide lehvitamine. 20. sajandi ajalugu annab selleks põhjusi küllaga, see on olnud pidev kannatuste rada. On mälestada Vabadussõja ja Teise maailmasõja ajal rindel langenuid ning laagreis ja tagalas hukkunuid, 1924. aasta riigipöördekatses hukkunuid, okupatsioonides represseerituid ja küüditatuid, Tšernobõli tuumakatastroofi ja Estonia laevahuku ohvreid. Enamasti toob põhjuse üldrahvalikuks leinakampaaniaks ümmargune aastapäev – ja siis pole kellelgi leinast pääsu. Eesti ühiskonnas on justkui tung leina järele.

Samal teemal:

Mu jutt võib tunduda õel ja kohatu. Räägin siis vahelduseks veidi isiklikumalt. Ei leidu Eestis suguvõsa, mida Teine maailmasõda või sellele järgnevad okupatsioonid poleks räsinud ja hakkinud. Ka minu vanaema onu koos naise ja lastega küüditati, onu ja onunaine surid Kirovi oblastis, lapsed jõudsid Eestisse tagasi. Teise onu poeg istus Saksa mundri pärast aasta Narva laagris, siis Kasahstanis, aga tuli eluga tagasi. Vanaema esimene abikaasa jäi Saksa mundris Tartu alla. Osa sugulasi läks pagulusse. Tüüpiline Eesti perekonnasaaga. Millegipärast ma ei tunne endas vajadust selle kõige pärast nende viimasel ajal üha võimsamateks paisunud leinakooridega ühineda. See ei tähenda, nagu ma ei peaks mälestust oma vanavanematest kalliks või ei väärtustaks oma suguvõsa ja selle ajalugu. Ja kuidas veel väärtustan!

Kampaaniavormis leinamine

Ma ei saa aru, mis ajast on üldse eestlased hakanud oma leina väljendama selliste hiigelkampaaniate vormis? Näiteks küüditamiste mälestamine sarnaneb juba jõuluosturalli ja jaanipäevahullusega. Mis on saanud sellest eestlastele muidu nii omasest endasse jätmisest, ise oma hädadega hakkama saamisest? Sellel viisil on omad halvad küljed, mis eriti ilmnevad eesti meeste juures, aga ma arvan, et lein ja minevikupainega tegelemine peaksid just olema asjad, millega igaüks tegeleb omaette või perekondlikus ringis.

Mõõdutundetu leinamine on vähemalt kahel viisil kahjulik kogu ühiskonnale. Esiteks, seesugune tegevus sugereerib meisse, eestlastesse endisse, et me olemegi üks leina- ja nuturahvas. Kogu aeg on meil halvasti läinud, kogu aeg on üle meie sõjad veerenud, meid on tapetud ja ühest paigast teise veetud. See sisendab meisse arusaama, et me oleme rahvana viletsad ja haledad. See loob meile meie ajaloost hädise ja nutuse kuvandi.

Loe veel

Kas meil on sellist kuvandit vaja? Kas me oleme kannatusterahvas? Ei, minu meelest tuleks üldrahvalikult esiplaanile seada just nimelt eesti rahva suurhetked. Praegu on nendeks ostmispühad jõulud ja õgimispüha jaanipäev. 24. veebruar, 23. juuni ja 20. august, need ajaloolised suurhetked, on kahjuks ametliku maiguga, viimane lausa Tallinna (praeguse) linnavalitsuse asjaks jäetud. Aga ma ei peagi niivõrd silmas lipupühasid. Pean silmas seda, et Eesti kannatusterohke ajalugu tuleb meie vaimusilma ees asendada Eesti võitude- ja suursaavutusterohke ajalooga. Ah, mis! Isegi siis, kus oleks põhjust uhkelt fanfaare puhuda ja trummi mürtsutada, tõmmatakse massilt oratooriumi, kantaadi ja reekviemiga see harras pisar välja, maksku mis maksab. Isegi võidusammas, mis peaks tähistama Eesti ajaloo üht suurimat võitu, avati täispidulikus matusemeeleolus, õhtu peaosalisteks olid langenud kangelased, kellele asetati pärgi ja kelle nimesid näidati müüril.

Teiseks, seesugune kampaaniavormis leinamine ei lase meil oma minevikuga rahu teha. Me kisume oma haavad vabatahtlikult ise kogu aeg lahti, et need mitte kinni ei kasvaks. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon ei ole me jaoks ikka veel lõppenud. Ikka veel otsime süüdlasi, taotleme tagantjärele tõde ja õigust.

Viimasel ajal on räägitud nn tõrjutud mälestustest. Minu meelest võikski osa mälestusi juba tõrjuma hakata. See on inimese psüühika normaalne taktika. Arvan, et ka rahvale teeks see ainult head.

„Tõrjutud mälestused” on Imbi Paju 2007. aastal ilmunud raamat, millele eelnes sama autori samanimeline film. Imbi Paju on üldse muutunud repressiooniteema hasartseks eestkõnelejaks, koos Sofi Oksaneniga andis ta välja ka kõneka pealkirjaga kogumiku „Kõige taga oli hirm”. Oksanen isiklikult on andnud eestlaste repressioonihullusesse ka mitte just väikse panuse, küttes seda teemat edasi oma „Puhastusega”. See ja kogu muu lähiajalooaineline nutukirjandus hakkab tasapisi minu kannatusekarikat üle ajama. Eesti kirjanduses on küüditamise ja repressioonide teema üldse mõõdutundetult esil, alates juba Käsu Hansu poeemist „Oh! Ma vaene Tardo liin” ja Vilde jutustusest „Külmale maale”.

Eesti kirjanduse kõige suurema tiraažiga romaan on Heino Kiige „Maria Siberimaal” (1988. aastal ja 125 000 eksemplari). Seejuures on vist ainus küüditamisaineline teos, mis rahvuslikku elujõudu juurde annab, mitte ära ei võta, JMKE „Külmale maale”.

Vähem leina, rohkem elu. Nii ütleb tulevik. 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare