EKRE-st on kirjutatud lugematu hulk artikleid meedias ja kommentaare sotsiaalmeedias. Ka selle artikli autor pole sellest patust prii. Ei saa salata, et EKRE oskab tähelepanu pälvida. Jüri Ratasest ja tema erakonnast kirjutatakse palju vähem ja enamasti on need pigem uudised sellest, mida peaminister ja võimupartei jälle tegid. Keskerakonna ja peaminister Ratase natuke sügavamaks analüüsimiseks pole aga kellelgi olnud erilist jaksu ega viitsimist. Seda hoolimata sellest, et peaministri mõju Eesti elule on suur. EKRE pole aga viimase nelja aasta jooksul saanud hakkama mitte millegagi peale oma toetuse tõstmise.

EKRE massiivset meediakajastust arvestades tegelikult märkimisväärne, kuivõrd vähe on EKRE reaalselt saavutanud. EKRE sai riigikokku paljuski kooseluseaduse vaidluste taustal. Sellisel kujul, nagu 2014. aasta sügisel kooseluseadus vastu võeti, kehtib ta tänaseni. Kooseluseaduse rakendusakte pole vastu võetud, sest kõik neli aastat on valitsuses olnud Isamaa, mis on seda takistanud. EKRE soov kooseluseadus tühistada pole täitunud, sest valitsus pole seda toetanud.

Hoolimata kogu EKRE raevukast retoorikast on Eesti elanike suhtumine homoseksuaalsusesse ja kooseluseadusesse muutunud positiivsemaks. Inimõiguste Keskuse tellitud uuringute järgi tõusis homoseksuaalsust vastuvõetavaks pidavate Eesti elanike arv 2017. aastal 2014. aastaga võrreldes 34 protsendilt 41 protsendini. Eestlaste ja nooremate inimeste seas on homoseksuaalsust vastuvõetavaks pidajate protsent suurem kui nende protsent, kes peavad seda vastuvõetamatuks.

Teiseks EKRE põhiteemaks on pagulased ja muud migrandid. EKRE sülgas tuld ja tõrva, aga see ei muutnud midagi. 2015. aastal vastu võetud otsust võtta Eestisse mõnedsajad sõjapõgenikud ei suutnud EKRE väärata. Põgenikud võeti vastu ja kuigi pooled neist pagesid peatselt Saksamaale, on kõik soovijad endiselt Eestis.

Samal ajal muutus aastal 2015 Eesti sisseränderiigiks. Kasvav jõukus tõi tagasi nii välismaale kolinud eestlasi, aga Eestisse kolis ka inimesi, kellel puudusid Eestiga varasemad sidemed. Viimase nelja aasta jooksul on Tallinna tänavapilt muutunud palju kirevamaks, sest tööjõunappuses ettevõtjad on värvanud uusi töötajaid lisaks juba tuttavatele slaavi riikidele ka kaugematest, meile eksootilistest riikidest.

Head ajad majanduses tekitasid ettevõtjatele kasvava tööjõukriisi, mistõttu kasvas surve leevendada piiranguid sisserändele kolmandatest riikidest. Ettevõtjate survele vastu tulles leevendas riigikogu eelmisel aastal natuke piiranguid välistööjõule. EKRE vastuseis muutustele ei tähendanud midagi, küll aga pidi valitsus arvestama Isamaa ettevaatlikku suhtumisega, mille tõttu tulid välistööjõu leevendused tagasihoidlikumad kui nad muidu oleksid olnud.

Ainsad "töövõidud", millega EKRE uhkustada saab, on partei enda välja mõeldud. EKRE juhtidele meeldib vahel hirmutada oma valijaid stiilis, et "valitsus tahab tuua Eestisse 10 000 neegrit Aafrikast". Kui hiljem selgub, et valitsusel polnud mingeid selliseid plaane, said EKRE poliitikud uhkelt teatada, et nemad nurjasid valitsuse salaplaani.

Ainus, mida EKRE on suutnud viimase nelja aasta jooksul korda saata, on avaliku debati muutumine teravamaks. See on oluline, aga mitte nii tähtis kui see, mida teeb riigivõim. EKRE mõju riigivõimule on viimase nelja aasta jooksul olnud minimaalne ja jääb selliseks ilmselt ka järgneva nelja aasta joooksul.

EKRE seisukohad erinevad niivõrd palju teiste erakondade omadest, et koalitsiooni on EKRE-ga keeruline teha. See jätab viimaste reitingute valguses vaid ühe realistliku koalitsiooni, kus on Keskerakond ja Reformierakond.

Valimistulemusest selgub, kas peaministriks saab Jüri Ratas või Kaja Kallas. Koalitsioonis peavad nad niikuinii omavahelise kompromissi leidma, aga valimiste võitjal on eelis, sest ta saab viidata sellele, et valija andis suurema mandaadi tema seisukohtadele.

See tähendab, et järgmise nelja aasta jooksul otsustavad Keskerakond ja Reformierakond, kuidas muuta makse ja lahendada muid Eesti elu küsimusi. Mis aga EKRE-sse puutub, siis nemad on ilmselt ka järgmised neli aastat sama mõjutud kui viimased neli. Millalgi saab ka avalikkus aru, et EKRE on küll teatraalne, aga igasuguse mõjuta erakond. Siis liigub tähelepanu jälle nendele, kes on tegelikult tähtsad, ehk Keskerakonnale ja Reformierakonnale.