Vahur Koorits: kloonpoliitikute rünnak
Mart Laar, Edgar Savisaar, Siim Kallas ja Andrus Ansip olid kõik üsna erineva tausta ja iseloomuga poliitikud, pakkudes valijatele selge valiku nii poliitika sisu kui ka stiili osas. Praeguseks lõpusirgel olev põlvkonnavahetus Eestis on toonud võimule uue põlvkonna poliitikuid, kes on hämmastavalt üksteisele sarnased. Nad on umbes 40 aastat vanad tallinlasest mehed, kes on otse ülikoolist poliitikasse läinud.
Peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas on sündinud aastal 1978, IRLi esimees Margus Tsahkna 1977 ja Reformierakonna esimees Hanno Pevkur 1977. aastal. 1986. aastal sündinud Jevgeni Ossinovski on neist noorim, aga temas pole midagi nooruslikku. Habeme ja konservatiivsete ülikondade toel näeb ka tema vanem välja ja sulandub teiste erakondade esimeeste ühtlasesse massi.
Mitu erakonda on praeguseks juba teise ühesuguse esimehe juures. Reformierakonna eelmine esimees ja peaminister Taavi Rõivas oli sündinud 1979. aastal, IRLi eelmine esimees Urmas Reinsalu 1975 ja SDE eelmine esimees Sven Mikser 1973. aastal.
Kõik ülalmainitud uue põlvkonna juhid on mehed, kes on teinud peaaegu ainult parteitööd ja elukoht on kõigil Tallinnas. Nende alalhoitud välimus ja tõsine esinemisstiil on üksteisele väga sarnased ja seda sarnasust ei suuda väga murda isegi mitte habemed ja hipsterividinad, mida armastas näiteks Taavi Rõivas.
Edukad erakonnad nagu Keskerakond ja Reformierakond saavad endale lubada massi sulanduvaid esimehi. Nõrgematel erakondadel oleks vaja eristuda, aga seda ei osata või ei julgeta. Tulemuseks on allakäigu jätkumine.
Kloonpoliitikute esilekerkimise põhjuseks on see, et nii poliitikud kui ka arvamusliidrid näivad arvavat, et standardile mittevastavad poliitikud pole „tõsiseltvõetavad“. See pole tõsi, sest mujal maailmas on sellest standardist erinevad poliitikud tihti suurt edu saavutanud. Alljärgnevalt väike ülevaade standardile mittevastavatest tüpaažidest, keda tasub samuti erakonna juhi kohale kaaluda.
Naised
Naispoliitikute nappus on ainus, mida ka poliitikud ise tajuvad. Nii Kadri Simson, Mailis Reps kui ka Kaja Kallas - aga ilmselt mitte ainult nemad - oleksid tõsiseltvõetavad parteijuhi kandidaadid.
Eakamad inimesed
Keskmine Eesti parteijuht on noorem kui keskmine valija. See kummaline olukord tähendab, et ilmselt võtaksid valijad hästi vastu vähemalt ühe natuke eakama erakonnajuhi. Vanim parlamendierakonna esimees on praegu 1949. aastal sündinud Mart Helme. Tema asendamine Martin Helmega tähendaks, et veel ühte erakonda juhiks noor, 1976. aastal sündinud mees.
Värvikad poliitikud
Üllatavalt vähesed poliitikud julgevad oma välimuselt või käitumiselt eristuda. Enamasti teevad seda populistid. Ühe õige populistliku poliitiku juurde käib lisaks teiste poliitikute kirumisele ka mingi neid teistest selgelt eristav märk. Tihti on selleks lopsakas soeng (Donald Trump, Boris Johnson, Geert Wilders), alkoholitarbimisega eputamine (Nigel Farage) või miski muu. Eestis on ainus selline poliitik Vabaerakonna esimeheks pürgiv Artur Talvik, kellel on selgelt eristuv isiklik stiil (punane müts ja piip). Martin Helme valdab hästi tule ja tõrva sülgamise kunsti, aga välimuselt sobib ta teiste kloonpoliitikutega hästi ühte ritta.
Krobelised maainimesed
Kui Prantsuse valijad olid 2002. aasta presidendivalimistel näidanud oma tüdimust ühesuguse tausta, välimuse ja käitumisega eliidipoliitikutest, kes ringlesid mööda poliitilisi ametikohti, nimetas president Jacques Chirac peaministriks talupoegliku välimusega Jean-Pierre Raffarini, kes oli pärit provintsist ega olnud käinud samas eliitülikoolis, kus kõik ülejäänud Prantsuse poliitikud.
Jean-Pierre Raffarin, foto: Guillaume Kretz
Eestis on sedasorti poliitikuks Marko Pomerants, kes on olnud edukas nii ministri kui ka häältekogujana, aga kes lihtsalt ei vasta standardile.
Idealistlikud optimistid
Idealistlikku poliitikat ajava rõõmsa energiapommi tüüpi poliitikud meeldivad valijatele, heaks näiteks on Kanada peaminister Justin Trudeau ja Hollandi viimastel valimistel oma pisipartei tulemust mitmekordistanud Jesse Klaver. Kui Eestis on üldse mõni seda tüüpi poliitik, siis kõige lähemal on sellele Rainer Vakra.
Eestis on mitmeid poliitikuid, kes on nii valimistel kui ka võimu teostades näidanud, et neil on vajalikud omadused, et juhtida erakonda. Neid takistab peamiselt "tõsiste inimeste" peas olevad arusaamad sellest, milline üks õige esimees olema peab. Mujal maailmas on aga palju näiteid sellest, et standardist erinevad poliitikud võivad olla väga edukad. Kõigil erakondadel ei pea olema samasugused juhid.
