Paradigma muutus toimub praegu meie majandus-rahanduslikes ja ühiskondlikes hoiakutes. Kuid nagu konngi, pole paljud seda märganud, sest muutused on olnud aeglased või jäänud muude, teisejärguliste asjade varju. Möödunud kümnendile tagasi vaadates näeme, et üks kriis – suurem või väiksem – on järgnenud teisele. Mõelgem IT-kriisile, kinnisvarakriisile, võlakriisile.
Arenenud riigid ei ole praeguseks täielikult taastunud 2007. aastal alguse saanud kriisist. Mullu kevadel maailmas hüppeliselt kasvanud kütusehinnad, poliitiline määramatus USA-s, mis kulmineerus suvel AAA-riigireitingu langetamisega, ja suvel puhkenud eurovõlakriis on olnud maailma majanduskasvu aeglustamise võtmetegurid.

Liiga lihtne oleks süüdistada majandusprobleemides üksnes eurot ja euroala. Euroala majandusnäitajad (kui vaadata eelarvedefitsiiti, võlakoormuse taset või jooksevkonto tasakaalu) ei ole sugugi nõrgemad kui USA-l, Inglismaal või Jaapanil. Erinevus on selles, et euroala on hõlpsa rahatrükkimise asemel praegu valinud raskema tee, mis tähendab eelarvekärpeid ja maksutõuse. See on mõistlik, sest nii saame lähemale jätkusuutlikumale majandamisele.
Kümneid aastaid on arenenud riikides laenatud raha liiga kergekäeliselt. Korrektiiv on paratamatu. Liiga kiirele võlakoormuse kasvule tuligi seada piir. Peamine lahendus on eelarvete konsolideerimine, rahanduste korrashoid ja struktuursed reformid koos teatud rahandusmeetmetega.  
Väga lihtne oleks euroalal järjest raha juurde trükkida. Kuid kergema vastupanu teed minek ei loo pikaajalist usaldusväärsust ega paranda süsteemseid vigu. Kriis kätkeb endas ju puhastavat potentsiaali, mis soosib uusi algusi – ning võimaldab varasemat kriitiliselt hinnata ja vigu parandada. Langevaid majandusi ja euro kahjulikkust kuulutavate uudiste virvarris kiputakse seda tõde paraku kahe silma vahele jätma.

Kas eurota oleks parem?

Viimastel kuudel on kergekäeliselt pillatud arvamusi, nagu oleks eurota lihtsam, ja kuulutatud euro lõppu. Tähistades euro kui arveraha 13. aastapäeva ja euro kui sularaha 10. aastapäeva on kuuldused tema surmast enneaegsed. Neid ei saa tõsiselt võtta.
Kuid kas euro puudumine aidanuks kriisi ära hoida? Ja kas euroala lagunemine oleks lahendus riikide probleemidele?
Maailma majanduse langus on tabanud ka neid Euroopa riike, kes eurot ei kasuta. See, kui valusasti puudutab kriis eri riike, sõltub rohkem iga konkreetse riigi rahanduse ja majanduse tervisest kui käibel olevast vääringust.
Võib vaid ette kujutada, kui kirjuks ja keeruliseks kujunenuks kriisile lahenduse otsimine olukorras, kus ühisraha asemel olnuks käibel 17 rahvusvaluutat. Eri rahasüsteemide vastu spekuleerimine olnuks siis mitu korda lihtsam. Ajaloost on teada järske valuutade devalveerimise episoode ja sellega seotud intresside kõikumisi, mis on mõjunud majandusele laastavalt. Pealegi lammutaks devalveerimisvõimalus ka kriisi puhul niigi habrast inimeste ja ettevõtete kindlustunnet. See toidaks veelgi rohkem kriisi, aga mitte uut kasvu.

Ilma eurota olnuks Euroopa riikidel kriisiga palju keerulisem toime tulla. Esiteks poleks rahvusriigid suutnud pakkuda ülemaailmsele finantssüsteemile sellises mahus likviidsusabi, hoides ühtlasi intressid rekordmadalal tasemel ja valuuta stabiilse. Teiseks olnuks omavahel tihedalt seotud finantssüsteemi stabiliseerimiseks vajaliku tegevuse koordineerimine ilma euro-alata keerulisem ja aeganõudvam. Euro toetab riikide majanduspoliitika koordineerimist – ehkki see võiks olla palju efektiivsem ja kiirem.
Euroala riigid olnuks eraldi haavatavamad kui praegu. Mis võinuks juhtuda? Valuutade üksteise võidu devalveerimine, turgude spekulatsioonid eri riikide vastu, destabiliseerivad kapitalitehingud. See kõik oleks muutnud Euroopa majanduse tunduvalt ebastabiilsemaks kui nüüd.  
Kuid vaadakem ka mündi teist külge. Kui eurot poleks, oleks riikide laenukoormus olnud ilmselt väiksem ja seetõttu olnuks ka kukkumine ehk vähem valus. Euro vähendas valuutariski ja võimaldas riikidel laenata senisest suuremas mahus ja madalama intressiga. Soodsa intressiga laenuraha pole iseenesest halb, sest võimaldab teha rohkem vajalikke investeeringuid, mis suurendavad üldist heaolu ja soodustavad majanduskasvu. Probleem ei peitu niisiis mitte odavas laenurahas, vaid valikutes, kui palju ja milleks laenatud vahendeid kasutatakse.
Jah, euroalal on probleeme. Kuid tormisel ajal on kindlasti kindlam olla koos euroga kui ilma. Seda kinnitab ka Eesti kogemus: euro toetab uusi investeeringuid meie majandusse. Just euro aitas Eesti riigireitingutel esmakordselt tõusta AA-kaalukategooriasse.

Lühem kasv, pikem langus

Euroopa põhiküsimus ei ole „euroga või eurota?”, vaid kuidas praeguseid euroala ja ühise majandusruumi eeliseid ära kasutada ja kriisi põhjast võimalikult valutult väljuda. Selleks et ühisrahaga majandamine Euroopas paremini sujuks, on vaja ajakohastada reegleid ja tagada nendest kinnipidamine. Ühisraha on nii tugev kui tema nõrgim lüli. Euroala probleemid on ulatuslikud, kuid mitte ületamatud.

Milton Friedman tõdes euro algusaastail, et oluline on euro edukus nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Euro majanduslikus edukuses viimase kümne aasta jooksul ei kahtle ilmselt keegi. Nüüd peab majanduslik edukus aitama kaasa poliitilisele ühtsusele. Teame ju möödanikust, et mõnigi rahandussüsteem, nagu Bretton Woods ja kulla-standard, on varisenud kokku poliitiliste erimeelsuste tõttu.
Teine murekoht on, et suured Euroopa ettevõtted, eelkõige pangad, on sunnitud tõmbuma tagasi välisturgudelt, et keskenduda ressursside säästmiseks põhiturgudele. Ettevõtete ühinemiste ja liitumiste edetabelis figureerivad praegu vaid vähesed Euroopa ettevõtted. Kapitali hind on Euroopas kõrgem kui USA-s. Ettevõtete julgetest laienemisplaanidest  ja finantseerimisvõimalustest sõltub aga homne majanduskasv. Mainitud tendents võib olla seotud Euroopa ja USA erineva finantsstruktuuriga: euroala finantssektorist on pankade käes 75%, USA-s aga vaid 40% – ülejäänud osa moodustavad vähem reguleeritud finantsinstitutsioonid.
Euroopa finantssektorit ootab ees bilansi ja kapitali baasi tugevdamine. Euroopa pankadel on juurde vaja suurusjärgus üks triljon eurot kapitali ja kolm triljonit eurot finantseeringu- ja likviidsuspuhvreid. Kus selline raha ootab? Kas hakkame astuma nõiaringi, kus pankade vajadused sõltuvad riikide valmisolekust ning riigid sõltuvad turgude ja reitinguagentuuride heatahtlikkusest või emotsioonidest?

Lähitulevikus võib juhtuda, et majanduse tõusu- ja kasvuperioodid lühenevad. Tõusude amplituud väheneb ning langusperioodid pikenevad ja süvenevad. On võimalik, et maailma majanduse taastumine ja riskivalmiduse kasv algab sedakorda Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast ning kandub siis üle Euroopa majandusse. Arenevad turud on peamine kasvumootor, kuid maailma majanduse elavnemine ei saa toimuda arenenud riikide toeta. Tänavu ootab meid keeruline üleminekuaasta, mis aga juhatab sisse parema 2013. aasta. Kriisist väljumine eeldab reforme, euroala koostööd, selgeid reegleid ja kasvu soodustamist. Head uut aastat!