VAHUR MADE: Lätlaste paigaldatud piiritulp
Esimene kord oli 1920. aastal, mil Riias sõlmiti Läti-Vene rahuleping.
Venelasi on põhjust õnnitleda. Nad on oma 1991. aasta järgset territooriumi taas mõnevõrra kindlustanud. Lätlased on tunnustanud oma maa-ala kahanemist võrreldes 1920. aasta tulemusega, kuid vaevalt me neilegi peaksime kaasa tundma. On ju välisminister Urmas Paet tervitanud Läti edu Venemaaga piirilepingu sõlmimisel.
Olgem ausad, meie lõunanaabrite idasuhted on sel aastal olnud edukad. Veel paar aastat tagasi oli just Läti kõige karmima Vene propagandasõja sihtmärk. Piirilepinguni jõudmine tundus siis peaaegu võimatu. Võib-olla aitasid kevadel lahvatanud pinged Eesti-Vene suhetes lätlasi ida suunal edasi liikuda? Võib-olla oli põhjus muus? Kuid jäägu see siinkohal arutlemata.
Eesti ametlik seisukoht on siiani püsinud väite juures, et oleme sõlminud Venemaaga 2005. aastal piirilepingu, riigikogu on selle ratifitseerinud ja president välja kuulutanud. Ootame Venemaa-poolset ratifitseerimist ja piirilepingu jõustumiseks ratifitseerimiskirjade vahetamist.
Venemaa on 2005. aastal sõlmitud lepingust taganenud, tuues põhjuseks riigikogu poolt ratifitseerimisotsusele lisatud ajaloole viitava preambuli. Vene välisministeeriumi hinnangul astus Eesti sellist ratifitseerimisotsust tehes samme, mis vastavalt 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile “olid suunatud lepingu objekti vastu”.
Olgu ajaloo tõlgendamisega, kuidas on. Eesti ja Venemaa vahel on praegu ainus sõlmitud ja kunagi jõus olnud piirileping 1920. aasta Tartu rahulepingus sätestatu. Eesti tunnustab seda praegugi, aga Venemaa mitte. Uut piirilepingut pole. Venemaa on 2005. aastal pakkunud uute läbirääkimiste alustamist ning uue piirilepingu sõlmimist. Eesti on sellest pakkumisest seni ära ütelnud.
Tähtsus Eestile
Läti-Vene piirilepingu peamine tähtsus Eestile ongi esmajoones selles, et leping sõlmiti ja jõustus puhtalt tehnilise dokumendina, ilma viideteta ajaloole. Seda hoolimata aastaid Lätis kestnud ülimalt aktiivsest, vahel lausa dramaatilisest ajalooalasest ja riigiõiguslikust debatist, mida saatsid Venemaa sapised kommentaarid. Venelased olid veendunud, et igasugune ajaloole viitamine avab tulevikus Lätile juriidiliselt legitiimsed kanalid territoriaalsete nõuete esitamiseks. Sama retoorikat kasutavad nad ka Eesti puhul.
Meie Euroopa sõbrad saavad küll aru, et venelaste jutt sellest, et Eesti ja Läti võivad alasid tagasi nõuda, on jama. Aga kui see ajaloojutt venelastele ei meeldi, siis miks te ei võiks teha piirilepinguid puhtalt tehniliste dokumentidena, küsivad nad. Ega naabrile ei pea kogu aeg hüüdma, mis tunded sul tema vastu on. Peaasi et aed oleks paigas.
Nii nagu lätlastel Abrene puhul, nii puuduvad ka Eestil Petserimaa ja Narva-taguse tagasinõudmise osas väga kindlad ja selged etnilised, ajaloolised ja reaalpoliitilised argumendid. Nii Läti kui ka Eesti said nimetatud alad endale 1920. aastal tänu soodsale sõjaolukorrale. Venelased jäid sõdadevahelisel ajal seal etnilisse enamusse ning pärast Teist maailmasõda võttis Venemaa need maatükid n-ö tagasi.
Toimunu võis legaalsest aspektist olla eestlaste ja lätlaste jaoks vastuvõetamatu, kuid emotsionaalselt ilmselt küllaltki talutav. Vaevalt et praegugi ükski tõsiselt võetav Eesti poliitik siiralt sooviks Eesti riigile veel juurde mitte-eestlastest elanikkonnaga puruvaeseid piirkondi, mis on ajalooliselt olnud Eestiga seotud vaid kakskümmend aastat. Minu arvates ongi üks mõistusevastasemaid rahva kräunutamisi viimase kuueteistkümne aasta jooksul olnud meie poliitikute kirgederohke, aga täiesti mõttetu jutt Petserimaa ja Narva-taguse ala võimalikust “tagasisaamisest”.
Usun, et Eesti poliitiline eliit tegelikult soovib, et piirileping Venemaaga saaks kord sõlmitud. Miks? Näen eelkõige kahte põhjust.
Esiteks on Eestil järjest raskem teha teistele Euroopa Liidu riikidele selgeks, miks ei ole meil piiriküsimus venelastega lahendatud. Tõsi, piirilepingu puudumine ei sega enam ammu igapäevaelu ega Eesti poliitikat Euroopa Liidus. Piir ju toimib. Eesti liitub Schengeni ruumiga. Seega, milleks piirilepinguga kiirustada, kui selle puudumine ei tekita karjuvaid päevaprobleeme? Vaevalt et Euroopa Liit meile mingit erilist survet hakkab avaldama. Kuid samas on kindel, et enamikul Euroopa Liidu liikmesriikidel puudub soov aktiivselt toetada Eesti 2005. aastast pärinevat ametlikku piirilepingu-positsiooni.
Teiseks võidakse EL-is käsitleda sõlmimata piirilepingut kui Eesti jaoks täiendavat julgeolekuriski. Ei, me ei räägi võimalikest piirikonfliktidest. Aga lahendamata piiriküsimus annab ainest Venemaa Eesti-vastasele retoorikale. Ja negatiivset retoorikat Moskvast või Moskva aadressil Euroopa Liit kardab, sest see ei aita kuidagi kaasa euroliidu ühtse Venemaa-poliitika kujundamisele ega EL-i ja Venemaa koostöö paranemisele.
Kuidas piirilepinguni jõuda?
Eesti-poolne kiirustamine pole lahendus. Esmalt peavad Eesti-Vene suhted paranema. Uue presidendi, ilmselt Dmitri Medvedevi, ametisse asumine Venemaal järgmisel aastal annab selleks hea võimaluse. Vladimir Putin, kes Venemaa allkirja 2005. aasta lepingult tagasi võttis, ei peaks enam oma nimega seotud tundliku teema juurde naasma. Koostöömeeleolu loomiseks poleks sugugi halb, kui meie Vene sõbrad meile diplomaatilistes vestlustes ikka aeg-ajalt meelde tuletaksid, et nad on huvitatud kahepoolsete suhete parandamisest, sh piiritemaatika korrektsest lahendamisest.
Ka Eesti poliitilist maastikku vaadates on selge, et piiritemaatikaga saab edasi liikuda. Eesti 2005. aasta ratifitseerimisotsus oli eelkõige seotud tollase riigikoguga, eriti siis kohalike valimiste eel oma meeleheite piire kombanud Isamaaliiduga. Meenutagem, et valitsus ja välisminister soovitasid ka siis ratifitseerida piirilepingu ilma viideteta ajaloole.
Minu arvates võiks Eesti-sisene protsess piiriküsimuses käivituda president Toomas Hendrik Ilvese kureerimisel. President võiks piiritemaatika tuua tagasi riigikogusse ning aidata parlamendi ja valitsuse koostöös eelmise riigikogu tehtud ratifitseerimisotsuse tühistada. Mart Laari ja Jaak Aaviksoo, aga ka Edgar Savisaare meedias kõlavad mõtteavaldused, et piiritemaatikaga oleks aeg ajaloo pinnalt edasi liikuda, oleksid kindlasti positiivsed. Tõenäoliselt jõutakse nii varem või hiljem ka Venemaaga piirilepingu jõustumiseni. Usun, et sisepoliitilise konsensuse puhul saab meie selja taga olema ka praegusest palju selgem ja tugevam Euroopa Liidu toetus.
Läti on asetanud Eesti jaoks paika sümboolse piiritulba. Mudeli, kuidas Venemaaga piirilepinguni jõuda. Tõenäoliselt teadsime seda juba 2005. aastal. Nüüd pole enam mõistlik hoida senisest Eesti seisukohast kramplikult kinni. Kui Eesti-Vene suhted paranevad, tuleks Läti kogemust arvestada.
