VAHUR MADE: Ootan elitaarseid eurovalimisi
Kogu protseduur meenutab kummalisel kombel olukorda, kus tehnikaülikool laseb tudengikandidaatidel teha sisseastumiseksameid ajaloos ja geograafias, õppima hakkavad nood aga teoreetilist mehaanikat ja varda jäikust. Sest Euroopa Parlamendis ei kajastu Eesti sisepoliitika mitte kuidagi. Kui „meppidena” võtaksid Vilja Savisaare ja Kristiina Ojulandi meelehärmiks oma kohad sisse hoopis Hillar Mets ja Urmas Nemvalts, ei paneks muutust tähele vist isegi europarlamendi kolleegid lätlased.
Praegusel europarlamendil pole Euroopa Liidu seaduste vastuvõtmisel määravat sõna-õigust. Parlament ei esita menetlusse seaduseelnõusid ega hääleta neid ka seadusteks. Parlament saab kinnitada ametisse Euroopa Komisjoni presidendi ja volinikud, heaks kiita Euroopa Liidu eelarve ja arutada täpselt piiritletud valdkondades Euroopa Komisjoni esitatud seadus-eelnõusid. Kui eelnõud parlamendile ei meeldi, võib ta need menetlusest välja hääletada, mis ongi parlamendi võimuvolituste lagi.
Kui juhtub nii, et Lissaboni leping siiski jõustub, peaks Euroopa Parlamendi roll seadus-andlikus protsessis mõnevõrra suurenema. Eelkõige seetõttu, et valdkondade arv, kus seaduseel-nõude arutamises osaleb parlament, kasvab märkimisväärselt. Kuid väita, et ka Eestist valitud saadikute roll Lissaboni lepingu jõustudes märkimisväärselt suureneb, oleks ilmne liialdus.
Ka ei tasu luua liigseid illusioone, nagu suudaksid Eestist valitud kuus poliitikut tuua Euroopa Liidu päevakorda midagi täiesti uut. EL-is on poliitikate algatamine väga selgelt antud liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Komisjoni pädevusse ning Euroopa Parlament jääb tavaliselt hilisemas faasis sekkujaks. Ning valitsustegi tasandil on liikmesriigid jagunenud nendeks, kes algatavad suuri teemasid, ning nendeks, kes lisavad omapoolseid nüansse. Piltlikult öeldes on Euroopa Liidus ühed liikmesriigid need, kes ütlevad, et „võiks olla ühtne põllumajanduspoliitika”, ja teised, kes lisavad, et „põllumajanduspoliitika raames võiksid toetust saada meie kümmekond ida-kitseherne kasvatajat”. Aga ka hernest rääkimine on hääle tegemine.
Nii jääb europarlamendi valimiskampaaniat vaagides ainsa tõsiselt võetava teemana sõelale valitavate isiklikud võimed. Parlamendi töös on oluline tulevaste eurosaadikute võõrkeeleoskus, tahe inimestega suhelda ning valmisolek haakuda mõne konkreetse teemaga.
Vaikiv naeratus
Mitte kõik 2004. aastal Eestist valitud eurosaadikud ei oska inglise keelt nii palju, et selles suhtleksid ja oma mõtteid väljendaksid. Prantsuse keele tundmine on mõistagi veelgi kasinam. Hakkama püütakse saada keeleandekate abiliste toel. Imetlen neid loomu poolest väga tugevaid inimesi, kes uhkelt häbitunde alla suruvad ja vaikiva naeratusega oma multilingvistiliste kolleegide keskel jalutavad.
Siit ka minu palve, kallis Eesti valija. Eurosaadikuid valides ära palun otsi endasugust. Ära otsi kena Eestimaa meest või naist, kes räägib vaid eesti, veidikene ehk ka vene keelt, rõhub tähtsatele kohalikele teemadele ning ei tundu sinust eriti targem olevat. Suru maha oma põline vimm koolmeistri vastu ning vali neid, kelle vaimu- ja kogemustepagasis on midagi sellist, mida sinul pole. Küll tulevad ka kohalikud ja riigikogu valimised, kuhu saab jälle lähetada omasuguseid rahvaesindajaid. Brüsselisse vali aga vaimult elitaarsed.
Europarlamendi saadik peab olema hingelt suhtleja ja hea kontaktileidja. Ta peab suutma endale ka ülejäänud 750 eurosaadiku hulgas tähelepanu tõmmata. See, kellest kodumaal viie aasta jooksul kippu ega kõppu kuulda pole, ei sobi europarlamenti kindlasti mitte. Ent signaalide saatmine kodumaale, koduste poliitiliste jõudude ja institutsioonidega pidevas kontaktis püsimine on eurosaadiku miinimumnõue. Eestist valitud eurosaadikutest võiks mujalgi Euroopas midagi kuulda olla. Parimad neist võiksid näiteks kirjutada mõned EL-i poliitika teemalised raamatud, mida siinsetes ülikoolides õpikuna saaks kasutada. Soome välisminister Alexander Stubb, endine eurosaadik, kelle sulest on Inglismaal ilmunud mitu monograafiat EL-i siseturu problemaatikast, võiks olla tulevastele Eesti eurosaadikutele säravaks eeskujuks.
Ja muidugi peaks igal europarlamenti pürgijal olema nimetada valdkond, milles ta tunneb end eriti hästi ja millega tegelemisele soovib täie innu ja energiaga pühenduda. Hea valija, kui Igor Gräzin ütleb, et kavatseb hakata tegelema nafta, gaasi ja metallidega, siis ära lange rahulolevasse letargiasse, vaid küsi: mida härra selle all täpsemalt mõtleb, miks ta on valdkonda vahetanud ja miks euroopluse pahesid paljastanud Gräzinist on saanud euroliidu meeliskleja?
Arvan, et on hea, kui europarlamenti läheb valima väike hulk valijaskonnast. Mida vähem valijaid, seda vähem hiljem pettunuid. Need, kes valima lähevad, saavad aru, et valivad riigikogust palju olulisemat institutsiooni. Et seda mõista, tuleb vaid võrrelda europarlamendis arutusel olevate küsimuste hulka riigikogu omaga.
