Link kopeeritud!

VAHUR MADE: Pärast lootust

 (1)
VAHUR MADE: Pärast lootust
EPL

Kui Barack Obama kandideeris USA presidendiks, lootsid tõenäoliselt paljud (loe: miljonid), et Valgesse Majja pääsedes teeb Obama kiirelt – kindlasti vähem kui saja päevaga – paar asja.

Lõpetab sõja Iraagis ja Afganistanis, rahustab pingelise olukorra ja toob USA väed koju. Lõpetab üleilmse finantskriisi ja majanduslanguse USA-s. Teeb poliitikaelu Washingtonis ausaks ja läbipaistvaks. Toob afroameeriklased otsustavalt USA juhtimise juurde ja võrdsustab nende ühiskondlik-poliitilise positsiooni euroameeriklaste omaga. Ja siis veel üht-teist. On seda siis ühelt USA presidendilt palju nõuda?

Obama rääkis lootusest. Inimesed nutsid ja uskusid siiralt. Nii nagu ikka siis, kui inimhing soovib vastutusest, otsustamisest ja vaevlemisest vabaneda. Uskusid lihtsad ameeriklased. Uskusid Norra Nobeli komitee liikmed. Toreda Lootuse-nimelise üritustesarja eest tänulikena kinkisid nad Obamale väärismetallist medali ja suurema summa raha.

On juhtunud kummaline fenomen. Üleilmsest finantskriisist on saanud Obama suurim liitlane. Kui kriis USA-s leeveneb ja majandusnäitajad paranevad, ei saa ju tegelikult öelda, et uus president oleks oma ametis ebaõnnestunud. Autotööstusele mõeldud abipaketid ju olid. Ning kui nende ja majanduse elavnemise vahel ka otsest sidet polnud, ei teravnenud siiski ka kriis.

Kui aga positiivne majandustrend ei kao, vaid hakkab tasahilju tugevnema, on Obama suurimast riigisisesest proovikivist edukalt jagu saanud. Isegi siis, kui see on vaid õnnelik juhus.

Veelgi suuremat toetust ja abi on Obama saanud finantskriisilt oma välispoliitilistes proovikivides. Kriis on oluliselt nõrgestanud kõiki neid riike ja jõudusid, kes muidu oleksid päris kindlasti hakanud äsja valitud USA presidenti maailmapoliitika areenil proovile panema.

Kriis on mõjunud kõikjal maailmas. Kindlasti on see surunud maha Venemaa ambitsioone ja agressiivsust. Jahutanud kõige radikaalsemaid (Bushi) Ameerika-vastaseid suundumusi Euroopa poliitilise eliidi hulgas ning taas veidi lükanud edasi selle ajastu saabumist, mil Hiina võib maailmas tegutseda ilma USA-st suurt küsimata. Ühe-sõnaga, üleilmne finantskriis on andnud Obamale vähemalt küllaltki turvalist hingetõmbe-aega USA siseasjadega tegelemiseks. Ja tõenäoliselt tuleb seda hingetõmbeaega veelgi.

Ka olukord Iraagis ja Iraagi ümber on arenenud oodatust võib-olla ehk soodsamaltki. Võib-olla on sellest, kui USA ja tema liitlased hakkasid oma kohalolekut Iraagis vähendama, liiga vähe aega mööda läinud. Ning põhjapanevaid järeldusi teha on ennatlik.

Kuid praegu näib, et kõige mustemad stsenaariumid, mida Iraagi puhul oleks võinud ette kujutada, pole ilmselgelt teostunud. Iraak pole vajunud laiaulatuslikku kodusõtta, Bagdadi valitsusel on vist riigi üle teatud kontroll. Ning Iraagi naabrite sekkumine riigis toimuvasse pole varasemaga võrreldes kindlasti mitte suurenenud. Ent meedia tähelepanu Iraak enam varasemal kujul ei köida. Nii ei panda ka sealseid suhteliselt positiivseid arenguid enam väga palju tähele ja Iraagil pole märkimisväärset rolli Obama tegude arvestuses.

NATO Afganistani-taak

Maailma riikide ja meedia tähelepanu on Afganistanil ja Pakistanil. Kas Taliban on osutunud varem arvatust sõjaliselt tugevamaks? Või reageerib adekvaatselt suurenenud meediahuvile? Igal juhul on just Afganistan see koht, kus Obama saaks lisaks USA sõjalise panuse suurendamisele teha ka kaugeleulatuvaid maailmapoliitilisi samme.

Esiteks peaks Obama selgelt ütlema, et ta ei näe seost Afganistanis toimuva sõjategevuse edukuse ja NATO tuleviku vahel. USA-l peaks olema selge seisukoht, et NATO on Euroopa kaitsmiseks mõeldud organisatsioon, mille edukust hinnatakse Euroopas, mitte teistes maailma piirkondades, sealsetes konfliktides.

Teiseks peaks USA üritama aktiveerida Talibani-vastasel sõjatandril senisest rohkem Aasia riike. Neil on selles piirkonnas mängus selged rahvuslikud huvid. Nende püsimajäämise võib Talibani võit lausa kahtluse alla seada. Afganistanis toimuv võiks anda võimaluse näiteks India ja Pakistani lähenemisele. Või senisest tihedamale sõjalisele koostööle USA ja Hiina vahel.

See ei peaks tähendama NATO riikide sõjalise kohaloleku lõppu Afganistanis. Küll aga aitaks vabastada NATO-t Afganistaniga seotud mõttetust maineprojektist.

Loe veel

Tegelikult on Obamal läinud üllatavalt hästi. Arengud nii kodus kui ka rahvusvahelises poliitikas on olnud paremini kontrolli all, kui ennustati. Ja nüüd ongi saabumas aeg, mil USA president peaks hakkama liikuma olukorraga tutvumiselt olukorra suunamisele. Niipalju, kui see on tema võimuses.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare