Link kopeeritud!

VAHUR MADE: Tükike maailmapoliitikat Muugale?

 (17)

Hiina kiirest majanduskasvust on Eesti ajakirjanduses ikka aeg-ajalt juttu. Reisi- ja ärimehed naasevad Hiina-visiitidelt imetlusest pakatades.

Hiina keelgi jõuab Eesti koolide õppekavadesse. Majandusimetluses annavad eestlased Hiinale paljugi andeks: raketina taevasse kihutavad kütusehinnad ja Tiibet muu hulgas.

Siiski ei tajuta veel Eestis Hiinas toimuva majandusliku muundumise täit ulatust. Hiina mitte üksnes ei paiska maailmaturule väga palju kaupu, vaid tema majanduse ja maailmale pakutavate kaupade iseloom on radikaalselt muutumas. Nagu rõ-hutab Brüsselis asuva Euroopa poliitikauuringute keskuse (Center for European Policy Studies) juhataja Daniel Gross oma selle aasta jaanuaris ilmunud raportis, on Hiina majandus asunud faasi, mille tulemuseks on samasugused muutused nagu Jaapani, Taiwani ja Lõuna-Korea majandustes pärast Teist maailmasõda.

Hiina muutub üha kiiremini teenuste ja kergetööstuskaupade eksportijast kõrgtehnoloogia eksportijaks. Hiina eksport meenutab juba praegu oma struktuurilt Euroopa Liidu oma. Tööjõumahukatelt valdkondadelt siirdutakse kapitalimahukatele. Hiina tööjõud muutub järjest haritumaks, oma tööalast karjääri alustavad miljonid noored hiinlased on haritumad kui ei iialgi varem Hiina ajaloos.

Gross võrdleb oma uuringus Hiinat ja kiiret majanduskasvu demonstreerinud Euroopa Liidu uusi liikmesriike Kesk- ja Ida-Euroopas. Hiina ei ole otsestest välisinvesteeringutest nii sõltuv kui EL-i uued liikmesriigid. Hiina investeerib majandusarengusse SKT-st 40 protsenti, mis on kaks korda suurem Euroopa Liidu vastavast näitajast. Kui

EL-i uued liikmesriigid, sh Eesti, impordivad kapitali, siis Hiinast on saanud kapitali eksportija.

Majandusest poliitilise mõjuni

Loomulikult suurendab peadpööritav majanduskasv hiinlaste poliitilisi ambitsioone. Hiina on aastakümneid tegutsenud selle nimel, et saada Ida-Aasia piirkonna hegemooniks. See eesmärk pole praeguseks veel täiel määral teostunud, sest USA ja Jaapan on suutelised Hiina püüdlusi piirama. Kuid Hiinal ei tasu karta oma regionaalse mõju vähenemise pärast. Kõige ilmsem on see Hiina väiksemate naabrite juures Kagu- ja Kesk-Aasias.

Suurim rõõmusõnum Pekingile on loomulikult teadmine, et majandusarengus on Hiina jätnud India kindlalt seljataha. Kuigi India rahvastik kasvab Hiina omast kiiremini, pole India suutnud majandusarengus ligilähedaseltki hoida Hiinaga sarnast tempot ja dünaamikat. India roll maailmamajanduses on nišipõhine. Bangalore’i tarkvaratööstusele pole õieti midagi võrdväärset lisada. Hiina haare on tunduvalt laiem. Hiina on teel eksportiva riigi staatusest maailmakaubanduse suurvõimu staatusesse. Indial see perspektiiv puudub.

Venemaa ei ole Hiinale majanduskonkurent. Kahe riigi suhted on pigem poliitilised kui majanduskesksed. Moskva teab, et Venemaa ei konkureeri Hiinaga samades valdkondades maailmaturul, kuid samal ajal on hiinlased huvitatud Venemaa nafta- ja gaasitarnetest ning Venemaa Euroopa-osa suurlinnade kasvava ostujõuga tarbijatest. Hiina püüab Venemaa ressurssidele ligi pääseda. See on osa Hiina globaalsest strateegiast. 

Venelased tunnetavad, et Hiina muutub. Totalitaarne, suletud, võimu- ja poliitikakeskne Hiina muutub järjest enam majanduslikule heaolule suunitletud – ja seetõttu venelaste tõl-genduses järjest haavatavamaks – Hiinaks.

Moskva üritab Pekingiga mängida nii palju kui vähegi võimalik kahepalgelist mängu. Ühelt poolt nimetab Venemaa Hiinat oma uueks sõjalis-strateegiliseks liitlaseks (Shanghai koostööorganisatsioon). Teisest küljest pole täitunud hiinlaste lootused Venemaa energiatarnete kohta. Kas puhtast suutmatusest, soovist Euroopa Liitu “idahirmuga” šantažeerida või püüdest Hiinat Jaapaniga tülis hoida, aga Vene nafta ja gaas Hiinasse ei voola.

Maailmapoliitika Ansipi laual

Plaanitav Hiina kaupade konteinerterminali rajamine Muugale tähendab seega ka killukese maailmapoliitika toomist Eesti pinnale. See on märk, et Hiina on hoomanud Läänemere piirkonna võimalusi ühe potentsiaalse Venemaale ligipääsemise kanalina. Ning see on iseenesest intellektuaalset huvi pakkuv areng ka siis, kui see tulevikus ei peakski mingite praktiliste tulemusteni viima.

Loe veel

Kahtlemata tuleb tunnustada Tallinna Sadama juhtkonda, kes on osanud hiinlastega suhelda, oma firmat neile esitleda ja neis huvi äratada. Eesti firmade üldise väliskaubandusliku passiivsuse taustal on see suurepärane saavutus.

Eesti riigi seisukohalt on Muuga konteinerterminaliga seonduv mitmemõttelisem. Kindlasti ei saa Ansipi valitsus selle projekti vastu olla ei liiga optimistlik ega üleliia tõrjuv. Riigikassat silmas pidades on konteinerterminal, kui see peaks valmima ja sealt lähtuv Hiina kaupade vedu Venemaale käivituma, kindlasti teretulnud tuluallikas. Sisepoliitiline kasu ilmneks eelkõige selles, et Hiina-projektist tõusvaid tulusid nautides muutuks ekspeaminister Tiit Vähi ja teiste “vana idatransiidi” juhtfiguuride Eesti-vastane retoorika ehk vähem jõhkraks ja vaiksemaks.

Kuid projekti riskid on selgelt näha. Ja need ei ole sellised, mille maandamine oleks Eesti võimuses. Mis siis, kui venelased ikkagi soovivad hiinlaste konteinerid oma sadamatesse meelitada? Kui see soov on tõsine, ei saa Eesti suurt midagi teha. Piiriületuse ja raudteetranspordi ajutised probleemid muutuvad püsivaks. Majanduskahjud võib ju konteinerterminali projektiga seotud firmade arvele kirjutada. Kuid kelle arvele lähevad sisepoliitilised tagajärjed?

Julgeolekupoliitika vaatenurgast peaks Eesti majandus olema orienteeritud Euroopa Liidu turule. Meil peaksid olema võistlusvõimelised tooted ja teenused, mida läände pakkuda. Kui need oleksid meil olemas, oleks konteinerterminal tavaline äri-projekt. Kuid paraku see nii pole. Eesti majanduse suunatus läände on veel väga habras. Vene naftatransiidiga tekkinud kiusatus teenida kaupade voolamiselt ilma ise kohapealset lisaväärtust andmata on meie transiidijuhtide mõtlemises sü-gavalt kinnistunud ega ei ole näha, et konteinerterminali projekt seda ohtu vähendaks.

Samal ajal ei ole isolatsioongi valitsusele pääsetee sellest poliitilisest dilemmast. Nii tulebki Hiina-projektiga edasi minna isegi siis, kui näha on mitmeid arvestatavaid riske. Eesti on maailmas toimuvale üha avatum. Meie tulevased otsused tuleb järjest enam langetada keset meist sõltumatuid riske.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare