VAHUR ÖÖPIK: Maailmarekorditel on piir
•• Kui väga üldistada, siis võib öelda, et teadus on teoreetiline, aga sport praktiline. Kuidas sport ja teadus üldse kokku sobivad?
Tõesti, ükski sportlik tagajärg pole midagi teoreetilist. See on väga konkreetsel viisil saavutatud ja kui on tegu tippspordiga, siis saavutatud ka väga suure hulga inimeste silme all. Sport on ka inimestele enamjaolt väga hõlpsasti mõistetav – on selgelt aru saada, kes on võitja, kes teine, kes kolmas. Teaduse puhul tunduvad need küsimused, millega tegeldakse, sageli olevat päriselus toimuvast kaugel. Sellepärast on teadus ka paljudele raskesti mõistetav isegi sel tasandil, miks teda vaja on.
Sport ja teadus koos annavad sporditeaduse. Sport on ju äärmiselt mitmekülgne nähtus – tal on väga tugev bioloogiline ja meditsiiniline külg. Samas on sport väga tähenduslik ka sotsiaalses mõttes ja on olemas selline valdkond nagu spordisotsioloogia. Lisaks veel spordiajalugu, spordipsühholoogia jne.
Sporditulemusedki sõltuvad teatud määral teadusest. Ka Mati Alaver rõhutab esinemistes seda, et mitte üksi tema pole viinud oma õpilasi sinna, kus nad on, vaid et oma rolli mängivad ka taustajõud. Ent taustajõudude hulgas on sellisedki inimesed, kes aitavad tal treeningu-
protsessi teaduslike meetoditega analüüsida ja vastavalt sportlase seisundile korrigeerida.
•• Juunioride MM-il parandas eestlane Margus Hunt omaealiste maailmarekordit kettaheites kolm korda. Kõrvalt vaadates jääb mulje, et maailmarekordi parandamine on igikestev protsess. Või millal tuleb ette lagi?
Margus Hunt on väga erandlik sportlane. Temasuguste tulemusi jälgides tekib vahel tõesti tunne, et maailmarekordeid muudkui parandatakse. Samas tasub tähele panna, et näiteks Juri Sedõhhi püstitatud vasaraheite maailmarekordil oli 30. augustil juba 20. sünnipäev. Inimese sportlik saavutusvõime pole lõpmatu. Eri spordialade kontekstis on olukord erinev. See, mis suunast ja kui tugev on tuul, mõjutab näiteks kettaheites tulemust hoopis rohkem kui 100 meetri jooksus. Ja kui võrrelda kettaheite ja 100 meetri tehnikat, siis kettaheide on tehniliselt märksa komplitseeritum ala – tehnika häirumise kohti on järelikult rohkem kui jooksu puhul.
Aga jah, inimvõimetel on piir. 100 meetri maailmarekord on 9,77 – selle on kolm korda jooksnud üks ja sama inimene ning korra üks teine. Mulle tundub, et see 9,77 on midagi niisugust, et võib-olla heade asjaolude kokkusattumise korral võib keegi joosta ka 9,76. Ent praegune tulemus on inimvõimete piirile juba väga lähedal. Tõenäosus, et kettaheites heidab keegi soodsate asjaolude kokkulangemisel üle praeguse maailmarekordi – ja ma väga soovin, et seda teeks Gerd Kanter –, on hoopis suurem.
•• Hüpoteetiliselt: kui palju oleks teadusega võimalik inimvõimete piiri nihutada?
Mulle tundub, et sporditeadused võivad aidata väga heade eeldustega sportlastel, keda on väga asjatundlikult ja sihikindlalt treenitud, suuremal määral realiseerida potentsiaali, mis neil on. Ega inimvõimete piiri tuvastamine olegi nii kerge. Võtame näiteks 1936. aasta Berliini olümpia. Jesse Owensi 100 meetri aeg neil mängudel võis ehk olla 10,3. Kas võiksime järeldada, et Owens oli praegusest maailmarekordi valdajast nii palju nõrgem? Pinnapealsel lähenemisel küll. Aga kindlasti ei olnud Berliini olümpiamängude rajakate niisugune kui praegused. Lisagem veel varustuse erinevused – kui anda tänapäeva tippsprinterile sellised naelikud, millega jooksis Owens, siis ta ilmselt keelduks starti minemast.
•• Kui suur osa sportlase potentsiaalsetest tulemustest sõltub geenidest ja kui palju on ta enese teha?
Seis on enam-vähem võrdne. Ühtegi tiitlivõistlust ei võida näiteks maratonijooksus inimene, kes on kogu senise elu treeninud kõige targemate treenerite juhatusel ja kel pole olnud vigastusi. Kui ta sünnipärased eeldused maratonijooksuks oleksid vaid keskpärased, siis ta ei võidaks. Teine pool on treening ja ettevalmistus. Tipptasemele viivad sportlase need treenerid, kes suudavad arvestada inimeste individuaalset eripära.
Viimasel paarikümnel aastal on näiteks tuntud üsna tõsist huvi selle vastu, kuivõrd nimetatud faktorid sõltuvad toitumisest. Kui inimese toitumise korraldus, toidu koostis ja toitumisharjumused ei toeta treeningusüsteemi, jääb treeningu potentsiaalne vili saavutamata. Toitumine mõjutab tipptulemust 3–5 protsenti. See võib tunduda enamiku inimeste jaoks väheoluline. Ent väga sageli on tippvõistlustel niimoodi, et see, kes on esimene, on pjedestaali esimesel astmel, ja kelle tulemus on kolm protsenti nõrgem, jääb esikümnest välja.
•• Samas manipuleerivad sportlased oma kehakaaluga?
Jah. Kõige sagedamini just kehas oleva vedeliku arvelt, kuigi kehaline töövõime siis väheneb. Mõni aeg tagasi osales üks Eesti tippmaadleja meie uuringus. Ta langetas oma kehakaalu sel määral, nagu ta tavaliselt enne võistlust teeb. Laboratoorseid katseid kasutades kontrollisime tema töövõimet enne kehakaalu alandamist, pärast seda ja päev pärast n-ö võistluskaalumist. Talle endalegi oli väga halvaks uudiseks, et ta ei suutnud töövõime langusest taastuda ka järgmiseks n-ö võistluspäevaks.
Oleme teinud ka teistsuguseid uuringuid. Näiteks vähendavad sportlased oma kehakaalu ja me mõõdame seejärel nende kehalist töövõimet. Siis vaatame, milline on taastumisperioodi optimaalne joogi- ja toitumisrezˇiim. Ilmneb, et pole sugugi ükskõik, millise koostisega jooke sa sel ajal tarbid. Samuti mõjuvad erinevalt kaks toitu, mille kalorihulk on sama, ent mis erinevad koostiselt. Kui põhihulk kaloreid tuleb süsivesikutest, on töövõime taastumine märgatavalt parem.
•• Lugesin karjääri lõpetanud Ameerika sportlaste hulgas tehtud uuringust, et 80% neist kannatab depressiooni all. Võib see tulemus paika pidada?
Tõtt-öelda see tulemus ei üllata. Enamikul aladel jõuavad sportlased tippu noores eas. Kuulsus on kaasnenud sellega alati, aga viimasel paarikümnel aastal ka raha. Spordis tippu jõudmine tõstab inimese silmatorkavasse staatusesse. Aga meediamaailm tõstab ühel päeval inimese mäetippu jumaluseks ja järgmisel tõmbab tal tooli alt ära. Kukkumine on valus. Raha ei pruugi kohe kaduda, ent tõsisem hoop on psühholoogiline. Ühel päeval oled rahvuskangelane ja järgmisel päeval ei tee keegi enam sinuga intervjuusid. On näiteid, kus sportlane on hiljem osanud end ärimaailma sokutada või saada treeneriks, aga väga paljudel tekib tõsine eksistentsiaalne probleem: kuidas edasi olla?
•• Palju on räägitud geenitehnoloogiast ja võimalusest, et ühel päeval kloonitakse ka inimesi. Mida see spordimaailmale tooks?
Tegelikult peetakse seda üheks suuremaks probleemiks, mis tippsporti lähitulevikus ohustab. Kopenhaageni ülikooli professor Bengt Saltin on üks spordifüsioloogia tippteadlasi ja ka dopingukontrolli keskne tegelane. Tema mõttekäigu kohaselt on dopingu kasutajad siiani olnud kontrollijatest sammu või pool ees. Ikka leitakse mingi uus aine või manipulatsioon ja läheb aega, enne kui sellele jälile saadakse. Siiski on dopingukontrolli süsteem muutunud järjest tõhusamaks. Ent kui mängu tuuakse geenitehnoloogia, siis manipuleeritakse inimese organismiga juba sel tasandil, et organism häälestatakse ise teatud ühendeid sünteesima. Käesoleval ajahetkel puudub ettekujutus, kuidas sellist asja avastada, ja see on põhimõtteline probleem.
•• Nii et kui tulevikus saab 100 meetri maailmarekordiks näiteks 9,6, siis võib tegu olla juba sellega, et kasutatakse dopingut, mida pole võimalik avastada?
See oht on võrdlemisi reaalne. Geenitehnoloogia on midagi niisugust, mis spordis kasutusele võtmisel võib osutuda äärmiselt tõsiseks probleemiks. On inimesi, kes küsivad: miks üldse dopinguvastase võitlusega jantida? Anname asja vabaks ja naudime seda, mis toimub. Meile kõigile meeldib ju näha tõelist tippsooritust ja niimoodi võimalus suureneb. Sellise arvamusega inimesi on ka nende hulgas, kes mängivad spordis väga olulist rolli. Minu vastuargument neile on, et sport on ka kultuurinähtus. Kultuur, kogu inimese eksistents, tugineb sellele, et suudetakse milleski kokku leppida. Praegu on kokku lepitud, et sport on dopingu mõttes puhas, ja see on ainumõeldav mõistlik kokkulepe. Sport on väärtus seni, kuni temas väljenduvad inimese püüdlused täiuslikkuse poole, mitte aga ennasthävitav käitumine. See, et leidub kokkuleppe rikkujaid, pole piisav argument sellest taganeda. Dopinguainete pruukimine on spordi olemusega fundamentaalses vastuolus. Siis pole sport enese arendamine, vaid kahjustamine. Nii vaimses kui ka bioloogilises mõttes.
Samas sarjas
•• Piret Kuusk “Füüsikafilosoofia ei ole füüsikateaduse ees ega järel”, 15.7.
•• Valdur Saks “Alanud on süsteemse bioloogia buum”, 22.7.
•• Jüri Engelbrecht “Haritlaste asi on maailm tükkidest kokku panna”, 29.7.
•• Aleksei Turovski “Emaste loomade rollist tuleb üha põnevamaid andmeid”, 5.8.
•• Tiia Tulviste “Lapse löömine on primitiivne kasvatamisviis”, 12.8.
•• Mart Kalm “Kolhoosiarhitektuur murrab arhitektuuriajaloo müüte”, 19.8.
•• Denis McQuail “Pilt ei söö sõna kunagi lõplikult välja”, 26.8.
•• Kadri Simm “Kuidas toita maailma?”, 2.9.
