Andrus Kivirähk: Väike Peeter ja Suur Peeter
Küll nad Brüsselis hakkama saavad, pole põhjust nende pärast muretseda. Veidi murelikuks teevad aga hoopis mahajääjad ehk see tohutu inimmass, kes ei leidnud valimistel osalemiseks aega.
Jah, muidugi, võib öelda, et euroliit on ise süüdi, ta peaks ennast lihtsale inimesele rohkem tutvustama, selgitustööd tegema ja nii edasi, plää, plää, plää. Siiski on ilmselt probleem ka valijais. Mulle tundub, et hääletamata jätnute seas joonistuvad selgelt välja kaks karakterit. Nimetame neid piltlikult Väikeseks ja Suureks Peetriks.
Väikest Peetrit iseloomustab iidne pärisorja kompleks: „Meist, matsidest, nüüd teejoojaid.” Väike Peeter peab ennast alama sordi inimeseks. Meenuvad Gogoli ja Tšehhovi jutustuste ametnikud: kui Akaki Akakievitšile oleks tehtud ettepanek valimistel osaleda, tulnuks mehikesele suurest ehmatusest minestus peale. Kuidas? Mina, mutukas peaksin valima? Koos ekstsellentsidega? Aga ma ju ei oska! Ma pole vääriline! Äkki ma valin valesti, mis siis saab? Erutusest higisena vanguks ta valmisjaoskonda ja sureks sedelit peos mudides südamerabandusse.
Tänapäeva Väike Peeter poleks muidugi iialgi nõus ennast alama sordi inimeseks nimetama. Kuid mentaliteet on sama. Meie aja Väike Peeter sarnaneb turismigrupi liikmega, kes on harjunud, et teda käsutatakse kord bussi, kord bussist välja, kord muuseumisse, kord poodi. Nii on ju kõige mugavam! Kui talle aga tehtaks ettepanek oma päevakava koostamises ise osaleda, plaksutaks ta ilmsüütult ripsmeid ja kehitaks õlgu: ah, mis nüüd mina! Ma ei oska. Ja miks ma üldse peaksingi, selle töö tarbeks on ju teised, on turismibüroo. Las aga giid kõnnib lipukesega ees, küll me järele sörgime.
Just nagu Gogolil, on olemas ekstsellentsid, kes otsustavad, ja mina olen mutrike.
Suur Peeter, vastupidi, kujutab endast universumi naba. Tema ei lähe valima, sest ta tahab kätte maksta! Tal on ehk elus veidi viltu vedanud ja nüüd on ta otsustanud ühiskonda karistada, sest keegi peab ju tema äpardustes süüdi olema. „Ah et mina peaksin nende raiskade poolt hääletama!” turtsub ta. „Ärge lootkegi! Ma kiuste ei hääleta!” Suure Peetri ülim õnn oleks näha valimispäeva järgses ajalehes suurt pealkirja: „Kuna Peeter Keppaed ei tulnud valima, kukkusid valimised läbi! Euroliit on käpuli!” Siis saaks ta kahjurõõmsalt naerda ja oma tähtsuse sees praadida.
Paraku ei juhtu kunagi midagi säärast. Valimised toimuvad Suure Peetri ponnistustest hoolimata. Tema protesti ei pane keegi tähele, võitjad selguvad niikuinii. See muudab Suure Peetri meele veel mõrumaks. Ta räägib palju maailma ebaõiglusest ja valimiste mõttetusest. Kui ta juhuslikult Väikese Peetriga kokku satub, leiavad nad kiiresti ühise keele. „Mina neile sigadele oma häält ei anna! Minu hääl on selleks liiga väärtuslik!” kuulutab Suur Peeter. „Täitsa õige, valida pole mingit mõtet, meist ei sõltu nagunii midagi,” nõustub Väike Peeter. Ja siis nad joovad kõigepealt ära Väikese Peetri õlle ja siis Suure Peetri oma.
