Väike rikas Eesti
Tõsi ta on, et Eestis Lidlit ei ole ja need ostud saidki sooritatud Berliini südames, Hauptbahnhofi ehk pearaudteejaama lähedal asuvas poes. Kuu aega oli Saksamaa pealinn minu koduks ja see ei olnud sugugi esimene ega viimane kord, kus poes käies endamisi pead vangutasin. Sest ma ei saa aru, kuidas saavad poed Berliinis nii palju odavamad olla kui Tallinnas, muust Eestist rääkimata, kus igale asjale (väidetavalt) transpordihind otsa tuleb. Õigemini ei saa ma aru, kuidas saab Eestis esmatarbekaup nii palju kallim olla.
Võtame sellesama Lidli poenimekirja, kuigi tõsi küll, tegu on säästupoega. Tallinnas maksnuks ma ainuüksi piima (tetrapakis, ausa võrdluse huvides, kuivõrd Berliinis teistsuguseid ei müüdagi) ja kolme õlle (0,33 l, koos pandiga) eest üle kolme ja poole euro. Paneb kukalt kratsima. Sest see pole nii ainult Lidlis ja ainult toidukaubaga.
Deodorandid, ihukreemid, hambapastad… Hindadel on kohati kahe- kuni kolmekordne vahe. Riietest ei hakka rääkimagi. Loomulikult mitte alati ja mitte kõik kaubad, aga üldiselt saab selles suures metropolis igapäevaelu tarbed soodsamalt. Isegi väga paljude pubide õlle hind on üldjoontes samas vahemikus nii Berliini tuiksoontel kui ka Tallinna kesklinnas.
Liha ma ei oota
Kui lisada siia kõrvale, et sakslaste ja eestlaste sissetulekute vahe on teatavasti ka üsna korralik ja seda mitte meie kasuks, siis läheb meel vägisi mõruks. Väga paljud tähtsad asjad maksavad Berliinis muidugi oluliselt rohkem: eluase, transport, kas või teatrietenduste ja spordivõistluste piletid. Berliinis võib iga päev rahulikult kulutada väga palju raha, ahvatlusi ja võimalusi on selleks liigagi palju.
Saksamaa ja ka üksnes Berliini suurust arvestades (tegemist on ikkagi linnaga, kus elab üle kahe korra rohkem inimesi kui terves Eestis kokku) saab isegi minusugune võhik aru, et tükihind tuleb kaubale soodsam kui väikeses ja väheste tarbijatega riigis. Seda nii oma tootjate kaubal kui ka sellel, mis on sisse toodud. Kuigi kohati tekib küsimus, kas sedasama loogikat ettekäändeks tuues mitte liiga palju raha ei küsita.
Võtkem kas või kurikuulus kohvi ja suhkru hind, mis on ülespoole roninud mitmel pool, aga Eestis eriti. Või paljuräägitud viinerid ja muud vorstid, millest ma ausalt öelda ei ootagi, et seal liha sees oleks – kuigi selliseid on –, sest olen harjunud. Kuni võtan suvalises Berliini supermarketis pihku juustuviinerite paki ja loen, et seal on 80 protsenti sealiha, kusjuures hind on enam-vähem samas suurusjärgus tavalise kodumaise juustuviineriga... Kas on tarbija loll, tootja jultunud või saabki meie maailmanurgas ainult nii elada?
Olen kaugel sellest, et Berliini idealiseerida või Eestit maha teha. Või arvata, et Eesti palkadel on võimalik üleöö kasvada või et kõik hinnad peavad suure riigiga võrreldes samasugused olema. Berliin on lihtsalt näide, võrdluspunkt. Eesti on ainulaadne ja väga tore elukoht, ja suheldes inimestega väga erinevaist maailma paigust Argentinast Indiani, imestan ise ka, et üldse olemas oleme. Ainult et Eestis elamine hakkab tasapisi luksuseks muutuma, sest see käib lihtsalt rahaliselt üle jõu. Kahtlemata on Eesti ka majandusteoreetilises mõttes omamoodi anomaalia, mis ei allu tavalistele reeglitele. Mulle tundub aga, et kohati lausa Bermuda kolmnurk – iseasi, kas see peab tingimata nii olema.
