Sama selgelt aga ütles keskkonnaminister Keit Pentus (9.6, EPL), et lähiajal maa hindamist plaanis ei ole. Asja seletamiseks on kolm võimalust. Esimene võimalik seletus, et pärast 2001. aastat, kui toimus eelmine korraline hindamine, pole maa turuväärtus Eestis oluliselt muutunud, pole tõsi. Teine seletus võiks olla, et uus keskkonnaminister jätkab talle seadusega pandud kohustuse eiramist. Kolmas võimalik seletus on, et praegu ta lihtsalt valetab ja kavatseb siiski järgida eelmise ministri ajal koostatud arengukava aastateks 2011–2014. Arengukavaski on öeldud, et maa maksustamise hind ei ole paljudes piirkondades enam maa turuväärtusega samas suurusjärgus ning „maa järgmine korraline hindamine ei toimu enne 2012. aastat ja alates hindamisele järgnevast aastast minnakse üle hindamise tulemuste iga-aastasele indekseerimisele”.

Seaduse järgi tuleb maa korraline hindamine välja kuulutada hiljemalt 30. maiks, hindamise tulemused jõustuksid järgneva aasta 1. jaanuarist. Tänavu on hindamisrong seega läinud, uued maa maksustamise hinnad saame kõige varem 2013. aastaks.

Indekseerimine oleks mõistlik

Maa maksustamishind on näide sellest, kuidas ühe väikse asja tegematajätmine õigel ajal kasvab aastatega tülikaks probleemiks. Näiteks Eesti kinnisvara hindajate ühingu juhatuse esimees Tambet Tiits juhtis juba vähemalt viis aastat tagasi tähelepanu sellele, et maa hindamise seadusel on suur puudus – see ei sätesta ajavahemikku, mille järel tuleb maa maksustamishind üle vaadata. Eestis muutuvad majandusolud kiiresti, kõigest mõne aastaga võib tekkida olukord, kus turuväärtus rebib maksustamishinnast kõvasti ette, poliitikuil pole häälte kaotamise hirmus isu ümberhindamist ette võtta, korralist hindamist lükatakse aina edasi ja edasi, vahe turuhinnaga muudkui rebeneb... Tundub, et indekseerimine oleks hüppeliste maksustamishinna ja maksumäära muutustega võrreldes päris mõistlik lahendus.

Aga ei, sisuliste küsimustega tegemise asemel raiskab valitsus aega valijatele kingituste tegemisele – antud juhul siis maamaksu nudimisele, olgugi see nii kohalike omavalitsuste rahanduse kui ka riigi üldise majandusarengu seisukohast igati mõistlik maks, mida ei ole otstarbekas asendada andamitega riigieelarvest.

Muide, kinnisvaramaksud

on kõige suurema osakaaluga USA-s ja Suurbritannias (3–4% SKT suhtes) – maades, mida kuidagi eraomandivaenulikuks nimetada ei saa.