Vaikiv ajastu maksupoliitikas

Palju õnne meile euro puhul! See on hea uudis, hajutab hirme ja loob võimalusi. Ent ärgem laskem ennast pilvedesse kanda: euro üksi ei lahenda probleeme ega asenda sotsiaal- või hariduspoliitikat.

Ka mitte arukat maksu- ja eelarvepoliitikat.

Eesti parempoliitikud on aastaid kuulutanud kaht teesi. Esiteks, et eelarve tasakaal on oluline ja püha, teiseks, et turg paneb kõik paika ja riiklikud regulatsioonid peavad olema minimaalsed.

Esimese teesiga tuleb nõustuda. Ehkki majanduslikus kitsikuses on valitsus eelarvetasakaalu põhimõttest taganenud, tuleb möönda, et märkimisväärsete maksutõusude ja kulukärbete abil on suudetud defitsiiti hoida minimaalsena. See ei tähenda, et konkreetsed valikud olid ainuvõimalikud või et teistsuguste maksutõusude ja kulukärbetega poleks saanud eelarvet tasakaalustada samaväärselt, aga samal ajal väiksemate sotsiaalsete vapustustega.

Selle varjus, kuidas valitsus end kärbete eest kiidab, jääb tähelepanuta, et teise parempoolse müüdi – „turg paneb kõik paika” – on kriis pea täielikult kummutanud. Finantssektori võimetus end ise ohjata sai ilmseks kriisi algfaasis, ent ka teised majandusharud on raskustes sirutanud käe riikide keskvalitsuste kui viimase instantsi päästerõnga poole. Vajadus vastutustundliku eelarvepoliitika järele – seda on Eestis järginud kõik valitsuses olnud erakonnad – on kriisi ajal niisiis kinnitust leidnud, samal ajal kui müüt turu maagilisest isekorraldumisvõimest ja õhukese riigi hüvedest on mõranenud.

Kodanik kui riigi omanik

Ettekujutus riigist kui kodanike algatuse ebamõistlikust ahistajast ulatub okupatsiooniaega ega pea vabas riigis kehtima. Jah, kõik riigid täidavad tulude ümberjaotamise ülesannet ja rakendavad jõu kasutamise monopoli, ent erinevalt okupatsioonivõimust täidab demokraatlik riik neid rolle ühiskondliku kokkuleppe alusel.

Eesti inimeste arusaam riigi ja kodaniku vahekorrast on arenenud kiiremini kui poliitiliste otsustajate oma. Eestlased ei ole riigi suhtes orjameelsed, nad ei aktsepteeri bütsantslikku toretsemist, mida võime näha mõnes meist mitte väga kauges riigis. Samal ajal on Eesti maksumaksja valdavalt aus ja oma kohutusi aktsepteeriv. Ta ei näe oma riiki mitte enda kohal lösutava rõhujana, vaid kodanike omandina.

Käsitlus riigist kui kodanike ühisest omandist sisaldab kaht olulist aspekti. Esiteks võrdsust ja solidaarsust. Demokraatia tähendab enamat kui iga kodaniku hääle võrdset kaalu valimistel. See tähendab, et igaühel meist on oma riigis võrdne osak, mis ei sõltu rahvusest, vanusest, soost, rikkusest, elukohast ega usutunnistusest. Igaühel on kodanikukohustused, aga ka õigused riigi poolt ja riigi kaudu pakutavatele hüvedele.

Teiseks lubab arusaam riigist kui kodanike ühisest omandist vaadata värske pilguga vaidlusele õhukese ja paksu riigi üle. Omaniku huvides ei ole ju oma omandit võimalikult õhukeseks viilida. Pigem tahab ta, et omandi väärtus kasvaks, et omandit hallataks efektiivselt ja heaperemehelikult. See eeldab juhtimisotsuseid, mis põhinevad mitte jäikadel õpikutõdedel, vaid konteksti ja protsesside mõistmisel. Ühed olulisemad juhtimisotsused on riigi puhul maksupoliitilised valikud.

Maksude üle tulebki vaielda

Usk „lihtsatesse” ühetaolistesse maksudesse on Eesti poliitikas hegemooniline. Igaüks, kes pakub alternatiivset visiooni, karjutakse maha. Kui mõttevahetus toimubki, siis keskendub see mõne üksikküsimuse – näiteks ühetaolise tulumaksu – demoniseerimisele või ülistamisele. Debati puudumine viib stagnatsioonini. Ka siis, kui valitsus kitsaste olude sunnil ootamatult käibemaksu tõstis, ei eelnenud ega järgnenud sellele mingit ühiskondlikku mõttevahetust.

Kuid arvestagem, kõrgeim väärtus, mida Eesti riik peab kandma, kaitsma ja edendama, on meie rahva, keele ja kultuuri kestmine ja arenemine. Nii oleme põhiseadust vastu võttes otsustanud, selle kohustuse täitmise peame ka ressurssidega katma. Teisisõnu: meie maksupoliitilised valikud lähtugu mitte majanduskasvu lühiajalise maksimeerimise, vaid riigi ja rahva kestmise strateegilisest eesmärgist. See eesmärk sisaldab peale majandusnäitajate ka haavatavate ühiskonnaliikmete kaitsmist, iga inimese potentsiaali väljaarendamist, maa harituna hoid­mist. Maksudega pole vaja mängida, kuid maksupoliitikat saab perioodiliselt analüüsida ja vajaduse korral muuta ning peabki seda tegema.

Majandusareng on tsükliline. Kiire kasvu ajal on mõistlik soodustada säästmist ja piirata tarbimist, langusfaasis julgustada investoreid, toetada eksportööre ja julgustada tarbimist. On selge, et neid vastandlikke eesmärke on võimatu täita kivinenud lähenemisega maksupoliitikale.

Kriisist väljumise varases faasis on vaja avatud meeltega otsida vastuseid tulevikku suunatud küsimustele. Mõned maksude ja majandusega seotud küsimused on järgmised: kas sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamine aitaks tuua Eestisse tippspetsialiste ja tarku investeeringuid? Kas sellist ülempiiri võiks rakendada koos progressiivse tulumaksu kehtestamisega? Kas sotsiaalselt õiglasem progressiivne tulumaks tõesti peletaks Eestist innovaatilised ja ettevõtlikud inimesed? Kuhu? Kas ja kuidas tuleks muuta ettevõtete reinvesteeritava tuluosa maksuvabastust, et sellest tõesti võidaks enim Eesti majandus? Kui madal üksikisiku tulumaks on jõuka ühiskonna alus, siis miks on meile muudes eluvaldkondades eeskujuks pigem Skandinaavia maad kui Venemaa? Millised on sotsiaalselt põhjendatud ja efektiivselt rakendatavad käibe­maksuerinevused?

Neile küsimustele ei ole üht ainuõiget vastust, ent debatt viib Eestit edasi. Vaikiv ajastu Eesti maksupoliitikas, kus igat küsijat või kahtlejat automaatselt demoniseeritakse või naeruvääristatakse, kus ei vaevuta kuulama isegi argumente – maha karjumiseks piisab isegi sellest, kui julged püstitada küsimuse.

Erinevalt varastest üheksakümnendatest näeme ju Eesti tulevikku mitte odavas tööjõus, vaid targas ja teadusmahukas majanduses, inimpotentsiaali maksimaalses kasutamises, kõrgemas tootlikkuses ja lisaväärtuses. Uuenenud eesmärkide saavutamiseks on viimane aeg ka maksudebatt uuesti avada ja selgeks vaielda, kuidas riigi tulude ja kulude poliitika uut arenguimpulssi peaks toetama.