Link kopeeritud!

Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist

 (21)
Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist
Tiina Kirss

Kõrgharidusreform sillutab teed ingliskeelsele kõrgharidusele. Toimub eestikeelse kõrghariduse tuleviku odav väljamüük

Saatsin sel sügisel oma esimese lapse ülikooli. Aastal 2013 ja 2016 lähevad järgmised. Seega peaks haridusminister Jaak Aaviksoo käivitatud kõrgharidusreformi õppetoetuste osa mulle kui lapsevanemale olema hea uudis. (Minister soovib peale tasuta kõrghariduse sisse seada ka nii-öelda vajaduspõhised õppetoetused: 139-eurost toetust saaks üliõpilane, kes täidab õppekava vähemalt 85% ja kelle leibkonna sissetulek on alla 286 euro kuus – toim.)

See, kes õpib väga hästi, saab ülikooli stuudiumiaastatel võimalikult vähe tööl käia ja võimalikult palju õppimisele keskenduda. Mäng on aus ja karm. Nii oli ka 1936. aastal, kui minu isa võistluseksamite alusel Tartu ülikooli keemiat õppima pääses ja kitsaste koduste olude sunnil pingutas, et kahe semestri eksamid ühe semestriga läbida ja siis olla õppemaksust prii. Kui tulevikus saavad kõik kõige võimekamad üliõpilased priilt õppida, peaks see teadmine gümnaasiumi 11. ja 12. klassi õpilastele lisama motivatsiooni ja hoogu. Selles eas on ju pinge suur, aga sageli ollakse tüdinud tuupimisest ja võistlemisest, unistatakse ümbermaailmareisist või mõnest huvitavast väljakutsest, kus saab maailma nähes harjutada oma töökäsi ja taipu.

Sinisilmsed ja sihitud

Samal teemal:

Samal ajal on haridusreformiteemalised arutelud näidanud, et „tasuta lõunat” pole olemas ning kõrghariduse „reformi“ tagajärjed on palju keerulisemad ja kaugeleulatuvamad, alates erialavalikutest ja õppetöö (inglis)keelsusest ning lõpetades ülikoolide autonoomia tõsise piiramisega. Tallinna ülikooli professor Mati Heidmets on reformi õigustatult nimetanud vaikseks revolutsiooniks. Meedias on kõlanud ka nende noorte hääl, kelle jaoks ülikooli vastuvõtt 2011 oli pigem täringute mäng või kalkuleeritud projektsioon (kui palju rohkem raha tänane juurakas homse notarina teenib kui tänane keemik või homne arst?) kui südamelähedase eriala läbimõeldud valik. Eriti ei kuulnud me nende hääli, kelle jaoks ülikooli astumine oli enesestmõistetav samm haridusteel isiklikuks vaimseks kujunemiseks. Me ei kuulnud neid, kelle erialavalik ei olnud veel kindel, kes ei olnud veel „rööbastel”. Õnneks tean, et neid sinisilmseid ja sihituid, kes on oma karjääri suhtes süüdimatult otsustamatud ja tulevad siira uudishimuga ülikooli õppima – maailma avastama –, on värskendavalt palju. Muidu ma ei õpetaks enam ammu ülikoolis.

Õppejõu, kahe õppekava juhi ja professorina tean, et õppekava täitmine ei ole haridus. See on vaid hariduse väline ja ametlik vorm, millele on hakanud viimase viie aasta jooksul kuluma üha rohkem õppejõu jõudu. Kvaliteedimõõtmisi ja reforme on olnud ju pidevalt. Kui ühed hindamised on läbi, tulevad kohe uued. Kui ühed formularid on selged, tuleb hakata uusi õppima. See aeg, närv ja energia tuleb paratamatult sisu arvelt – nii üliõpilase kui ka õppejõu puhul. Loengute värskendamine ja uue erialakirjanduse lugemine jääb kolmandajärguliseks tegevuseks – siis, kui aega üle jääb. Tõtt-öelda seda ei jäägi. Õpetada „käisest”, panna „pakendiringlusse” samu loenguid ja lihtsalt juttu rääkida ma professorina ei söanda. Professor peaks olema siiski professionaal, oma eriala tundja ja selle edasiandja. Riskantne oleks loenguid ette või reaalajas lindistada – et need, kelle jaoks loeng on „ajalises konfliktis ühe üritusega”, saaksid neid kuu aega hiljem üle kuulata. Kui hiljem niikuinii kuulata saab, siis on auditooriumi kütmine ülearune. See ei ole haridus. Aga vaikne revolutsioon käib juba ammu.

Õppekava täitmine (ehk „mõistlik edasijõudmine kraadi poole”) tähendab paratamatult akadeemilist raamatupidamist ja mõõtmist (üliõpilaste atesteerimist). Tegelikult ja elulähedasemalt tähendab see halastust, isiklikke kokkuleppeid, pikenduste andmist ning suvepuhkuse ajal magistrantide ja doktorantide kirjatööde lugemist. Uus süsteem toob ja teeb mulle aga raamatupidamistööd juurde.

Loe veel

Samaaegselt õppida ja töötada on enamiku jaoks inimlik paratamatus. Ka need, kes saavad endale lubada mitte tööl käimist, ei pruugi keskenduda õppimisele: mõni peab hooldama nõrga tervisega vanaema, mõni hoidma magistrantuuris õppiva õe last. Mõni töötab (Soomes, Norras või kodus), paljud on akadeemiliselt mobiilsed. Kõik see suurendab minu tööd ja vastutust: teenindada õigel ajal (s.t interneti teel piiramatult ehk tänapäevakeeli 24/7) eri maailmanurkades asuvaid tudengeid. Loeng ja seminar kaotavad pikkamööda oma hingeõhu ja õlatunde ning liiguvad lõplikult virtuaalsusse. Arvepidamine ja punktide klõbistamine käib ööpäev läbi.
Suurimat muret teeb, et kvaliteet on kõrgharidusreformi planeerimise käigus saanud tühjaks sõnakõlksuks või koguni lauspettuseks. Kvaliteet ei ole hariduses enamasti mõõdetav. Kvaliteedi mõõtmine muutub kiiresti (ainult) mõõtmiseks ja see, mida päriselt mõõdetakse, hajub või kaob täiesti pildilt. See tekitab soodsat pinnast tehnokraatiale: väheneb ülikoolide (ja professorite, oma eriala tippspetsialistide) autonoomia hariduse sisu üle.

Ligadi-logadi inglise keel

On ka teisi häirekelli. Professor Toivo Maimets sõnastas hiljuti tabavalt, et (ka reformitav!) teaduse rahastamise süsteem ohustab oluliselt õpetamise ja uurimistöö tasakaalu ülikoolis. Research ja teaching olevat juba põhimõtteliselt paigast ära, aga uus rahajagamissüsteem lööb selle veelgi rohkem kiiva. Ülikool on koht, kus peaks avalduma uurimise ja õpetamise sünergia. Et see on maailmas võimalik, olen ise kogenud ja näinud. Mitte ainult oma üliõpilasaastatel, vaid ka siis, kui mu tütar astus ülikooli teisel pool Suurt Lompi. Sünergiat soodustatakse muu hulgas sellega, et esimese aasta ülikoolikursuseid õpetatakse koos ja kõrvuti – meeskonniti ja kollegiaalselt. Eestis on see haruharva nii.

Kurvastav on kuulda, et pea ainsaks ventiiliks vältimaks ülikoolide autonoomia vähenemist on soodustada ingliskeelseid õppekavasid, kus kõige võimekamaid üliõpilasi vastu võttes on piiranguid vähem. See tähendab, et juba lähitulevikus tuleb õpetada üha rohkem inglise keeles. Ma ei arva, et inglise keeles õppimine annab eesti üliõpilastele tingimata konkurentsieelise. Kuigi ideaalis tähendab ingliskeelne õppekava, et kõrvuti ja õlakuti istuvad seminaris eesti ja välisüliõpilased, kes koos ja sünergiliselt üksteist täiendavad, on sama võimalik, et nad saavad veelgi poolikuma hariduse.

Mul on kahju, kui reform nihutab ülikoole ingliskeelsete õppekavade poole. (Haridusreformi kava näeb ette, et kõik eestikeelsed erialad peavad olema ülikoolides tasuta, tasulist vastuvõttu, mida riik rangelt ei piira, lubatakse aga ingliskeelsetel õppekavadel – toim.) Osalt on selle taga ka minu isiklik kurvastus: tegin ma ju ise kunagi vabatahtliku otsuse kolida Eestisse, et õpetada just eesti keeles, olgugi et suudan õpetada ka inglise keeles. Inglise keeles õpetamine on midagi muud kui inglise keeles loengute pidamine või nõudmine, et loetaks ingliskeelset õppematerjali. Ka kõige paremate inglise keele riigieksami tulemustega, aasta otsa Austraalias või kolm aastat Suurbritannias õppinud noor eesti üliõpilane ei suuda end akadeemilises inglise keeles veel rahuldavalt väljendada. Suuliselt tuleb ta ehk toime küll: olen korduvalt hämmastunud, kui hästi. Aga sellisel tasemel kirjutada on palju raskem. Google’i tõlkefunktsioon siin ei aita. Olen pidanud oponeerima (ehk siis öötundidel tasuta toimetama) mitmeid Eestis kirjutatud poolkeelseid doktoritöid. Kui siht on saavutada teaduspädevus inglise keeles, siis kõige mõistlikum (ja kvaliteedi huvides ka kõige parem investeering) on õppida ingliskeelsel maal.

Kui eestikeelne teadus kaob

Sirvisin hiljuti Üliõpilaslehe vanu aastakäike – hilispärastlõunases arhiivraamatukogus hõõguva lambi all. Sellise uurimistöö selget rõõmu on nüüd juba vaja seletada, sest seda peetakse kiires, tulemuslikkusele orienteeritud „teaduskultuuris” ebamõistlikuks ja igandlikuks. Sattusin 1914. aasta Üliõpilaslehes Johannes Aaviku kirjutisele, milles ta õhutab üliõpilasi ja õppejõude arendama oma eriala emakeelset teaduslikku keelt – oskussõnavara. Mõelda, välja mõelda, väljenduda eesti keeles. Praegu pakutava kõrgharidusreformi taustal oli seda artiklit ülimalt irooniline lugeda. Aastal 1914 ei olnud veel eesti ülikooligi.

Praegu toimub eestikeelse kõrghariduse ja eestikeelse teaduse tuleviku odav väljamüük. Pole motivatsiooni eestikeelset teadust edasi teha. Suure töö ja vaevaga loodud sõnavara ja suhtluskeel, mida Aavik ning Eesti Vabariigi ülikoolid ja haritlased kahe sõja vahel suutsid tahtlikult arendada ning mida hoiti ja süvendati sellele järgnenud poolsajandil, ei kõlba mujale kui prügikasti. Olen aru saanud, et kõrgharidusreform (loe: vaikne revolutsioon) on paratamatu. See tehakse ära. Üliõpilaste, õppejõudude, õppekavajuhtide, professorite ja lapsevanemate naha peal ja protesti kiuste. Et selle üle nii palju avalikku arutelu on toimunud, on vahest ainus lootuskiir. Mõnikord toimub revolutsiooni käigus ettearvamatuid nihkumisi, suunamuutusi, jääliikumist. Kui see arutelu ägestuks ja ületaks helibarjääri, siis ehk oleks veel Eesti kõrgharidussüsteemis lootust tõelisele loomingule: panna uurimine ja õpetamine tasakaalu, väärtustada sisu ja emakeelset tippteadust, professorina nõuda üliõpilaselt midagi peale punktide kogumise ja õppekava täitmise. Siis oleks Eesti ülikoolis õppimisel ja õpetamisel mõtet.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare