Vaikus ümber lüürilise miilitsa
Rudolf Rimmel on Hando Runneli kaaspõlvlane. Ka luuleteed alustasid mõlemad lähestikku, Rimmel "Noorte autorite" II kassetis 1963, Runnel III kassetis 1965. Nende kokkukõlavad perekonnanimed andsid põhjuse algajale kirjandushuvilisele arvata, et tegemist on luuletajate varjunimedega. Ühine luuletee algus ja see, et mõlemad töötasid üksvahe ajakirjade toimetuses (Runnel Loomingus, Rimmel omaaegses kultuurilembelises Nooruses) on ka vist ainus, mis kaht luuletajaloomust ühendab. Siiski, eriliselt ühiskonnatundlikud on mõlemad. Rimmelit võib võtta ka kui luulepublitsisti, Runneli luule vemmalvärsilik osa kuulub juba otsapidi publitsistikasse.
Rimmeli suveräänselt esimene luulekogu kandis pealkirja "Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust" (1964). Sealtpeale jäi talle külge ka lüürilise miilitsa hüüdnimi. Lisapõhjuseks muidugi kolm aastat piirkonnavoliniku tööd.
Linnapoisina olin Rimmeli luulest algul kõvasti sisse võetud, nagu ka kadunud Arvi Siia luulest. Nende sotsiaalne närv ja kõikevallutav optimism sobis mu loomusega isegi rohkem kui Runneli külaromantika ja Traadi "Kandilised laulud". Hiljem on saanud minust küll veendunud Runneli-mees, kui avastasin ta küla tagant kogu Eesti rõõmud ja valud. Aga tunnustama olen valmis endiselt Rimmelitki. Kes tahab teada, kuidas õige poeem välja näeb, peab lugema Rimmeli "Sfinksi sinilillega" (1969) ja poeemikogu "Luigelend" (1980). 1974. aastal ilmunud armastuse manifest "Haldjasaar" rabas eriti toonases ajakontekstis oma lihalikkusega. See ongi kummaline, et Rimmel on liikunud luules kaht äärmust pidi, poeemides sõnaohtrat pateetikat ja epigrammides lakonismi harrastades. Rimmeli isiku- ja loojakreedo on kogunisti mahtunud vaid kaksikvärssidesse ("Usutunnistus", 1990).
Nüüd aga valitseb lüürilise miilitsa ümber vaikusering. Näib, nagu tunneks ta end võõrana Eesti Vabariigis. Sünd Kasahstanis ja lapsepõlv Altai krais tõi Rudolf Rimmelile piinlikke sekeldusi Eesti kodakondsuse saamisel. Kuid kirjarahva seas on ta endiselt oma poiss – Rimmeli Ruts.
Rein Veidemann
