Väino Rajangu: krõbe elektrihind pärsib Eesti arengut, miks lasti võrguettevõtetel üle pea kasvada?
Tulemuseks oli 2013. aasta esimese kvartali negatiivne majanduskasv ja aastase majanduskasvu tagasihoidlik tase nii 2013 kui ka järgnevatel aastatel.
Selle majanduskasvu tasemega me oma vahet edukamate ELi liikmesmaadega ei vähenda ja jääme viie vaesema riigi hulka.
Siinkirjutaja ei arva, et meie kõrge elektri hind on ainuke tegur, mis pärsib majanduskasu, kuid tal on kindlasti märkimisväärne mõju majanduse arengule.
2013. aasta elektrihinna tasemete võrdluse põhjal on elektri hind Rootsis 41%, Saksamaal 35%, Austrias 25% ja Soomes 28% odavam kui meie elektri hinnatase.
Mis põhjustab elektri kõrge hinna?
Eestis on elektritootmisvõimsusi rohkem tarbimisest ja kui poleks elektri eksporti, võiksime rääkida piltlikult ületootmisest.
Elektri omapära on selles, et teda saab toota nii palju kui tarbitakse. Meie suurim elektritootja ehk teatud olukordades monopol on Eesti Energia (EE), kes väärindab põlevkivist elektrit, ja tema määrab suures osas koos teistest riikidest tuleva elektriga meie elektri börsihinna, mille alusel kujuneb tarbijale esitataval arvel märgitud elektri müügihind.
Eesti Energia elektrihinna kujunemisel tõstan esile kahte asjaolu. Esiteks, sellest riigiettevõttest võtab valitsus (riik) igal aastal kümned miljonid omanikutulu. Sisuliselt aitab toodetud elekter lisaks riigimaksudele omaniku tuluga täita riigieelarve tulu poolt. Eesti Energia kodulehel on kirjas omaniku ootused firmale, kuid nende seas puudub elektritarbija, st riigi esindajate huvidega arvestamine.
Teiseks, kui mingil põhjusel langeb tööst välja mõni elektri põhivõrgu välisühendus naaberriigiga (avarii, plaaniline hooldus…), siis avaneb Eesti Energial monopoolne seisund hinda dikteerida ja seda võimalust ei jäeta kasutamata ning hind kerkib kordades.
Pealegi pole elektrituruseadusega niisuguseks monopoolseks olukorraks tarbija huvide kaitseks rakendatud toimivaid hinnapiiranguid. Teiste sõnadega, niisuguses olukorras võidab Eesti Energia ja tarbijad kaotavad ning see energiafirma edu ei korva majanduse allakäiku.
Kokkuvõtvalt, sisuliselt on riigikogu ja valitsus loonud elektrituruseadusega olukorra, kus riigieelarve tulu nimel on meie majanduse oluline sisend muudetud naaberriikidest oluliselt kallimaks ja nii me konkurentsis kaotamegi.
Mis põhjustab võrgutasude kõrge hinna?
Võrgutasud jaotuvad elektri jaotusvõrgu ja põhivõrgu ettevõtte Elering vahel.
Võrgutasude summa on Eesti Energia tütarettevõtte Elektrilevi hallatavas jaotusvõrgus oluliselt suurem kui elektrienergia maksumus.
Samal ajal on mitme Eestis tegutseva teise võrguettevõtte võrgutasud väiksemad, kuid nad ületavad ikkagi meie naaberriikide analoogseid tasusid.
Võrgutasude kõrget taset püütakse põhjendada hajaasustusega, kus 58% meie elektrivõrgust asub alal, kus paikneb 13% klientidest, ja nad tarbivad kõigest 4% elektrist.
Põhjenduse juures unustatakse millegipärast ära, et ka naaberriikides on asulatest eemal elektritarbijad, olgu selleks näitena esitatud järvede kaldal või väikestel mere saartel või mägedes asuvad majad.
Lisaks suurtele võrgutasudele peab uus liituja maksma ränki liitumistasusid, mis tegelikkuses tähendab, et võrgu laiendamiseks (ehitamiseks) ei kuluta võrguettevõte omi vahendeid, vaid nõuab need sisse tulevaselt tarbijalt.
Vägisi jääb mulje, et poliitikute energeetikaalase ebakompetentsuse tõttu on võrguettevõtetel lastud kasvada üle pea.
Selle tõestuseks esitan Eleringi juhatuse esimehe Taavi Veskimägi väljaöeldud kinnituse, et oluline on ettevõtte väärtuse kasvatamine.
Eks majanduses peabki ettevõte oma väärtust kasvatama, kuid antud juhul on tegemist riigiettevõttega, mille põhieesmärgiks peaks olema tarbijate kindlustamine võimalikult soodsalt elektriga.
Hädad hakkavad peale sellest, et riigiettevõtet käsitletakse nagu eraettevõtet, mille omanik on riik, ja sealt võetakse omakorda tulu riigieelarvesse. See küsimus puudutab kõiki riigiettevõtteid, mitte ainult elektri võrguettevõtteid. Elering maksab, analoogselt Eesti Energiaga, kümneid miljoneid omaniku tulu riigieelarvesse.
Pikemat aega räägitakse ja tehakse aktiivset lobitööd (mis on jõudnud ka käesoleva valitsusliidu kirjapandud aluspõhimõtetesse) meie Eesti elektrisüsteemi sünkroniseerimiseks Euroopa sageduspiirkonnaga.
Sellest, sadu miljonid maksvast projektist ei saa elektriala tundvad inimesed aru. Meil puuduvad Euroopa sagedusruumiga vahelduvvoolu ühendused, sest kasutusel on alalisvoolu kaablid ja läbi Balti riikide liigub Venemaa elekter ka Kaliningradi oblastisse ning Baltikumi elektrisüsteem on suuteline toimima ka siis, kui ta on Venemaa süsteemist lahi ühendatud.
Sageduspiirkond on paljudele ebamäärane mõiste ja Venemaaga seotu on suure aktuaalsusega. Nii rõhutakse Venemaa sageduspiirkonnast lahtiühendamist, mitte elektrivõrgu lahtiühendamist idanaabri võrgust. Niisuguste tegevustega tahetakse järjekordselt koormata tarbijaid suurte võrgutasudega selleks, et miljonitega kasvatada ettevõtte väärtust. Pole siis ime, et riikidevahelises võrdluses on võrgutasude osas kuni kümnekordne erinevus meie tarbija kahjuks.
Miks on taastuvenergia tasud ülikõrged?
Võrreldes teiste riikidega on meil taastuvenergia tasud ülikõrged ja selle põhjusena tuleb märkida taastuvenergia tootjate ülihead lobitööd.
Juba mõned aastad tagasi kirjutas MTÜ Eesti Taastuvenergia Koja juht Rene Tammist: „Viimase viie aastaga on päikesepaneelide hind langenud 75 protsenti ja tuulikute hinnad üle 50 protsendi. Tehnoloogia areng on parandanud nii päikesepaneelide kui ka tuulikute tootlikust, mis lubab uutel tuulikutel paari aasta taguse ajaga võrreldes isegi kuni poole võrra rohkem elektrit toota.“
Ülisoodsate elektrituulikute paigaldamise võimaluste üle käib tihe võitlus, sest omanikud on suurest kasumist väga huvitatud. Nii said tuulest elektrienergia tootjad 2015. aastal toetust 32 miljonit eurot.
See tehniline areng on loomulikult rõõmustav ja sellest tuleks teha otsustajatel ka vajalikud järeldused, vaadates üle taastuvenergia tasude põhjendatuse.
Miks on meil suured aktsiisimaksud?
Elektri aktsiisimaksud on poliitikute kehtestatud ja nende eesmärgiks on täita riigieelarve tulude poolt. Sisuliselt toimub elektri kaudu ühiskonnas täiendav maksustamine, mis jääb üldise maksukoormuse käsitlemisel tähelepanuta ja näitab riikidevahelises võrdluses meie maksukoormust väiksemana.
Kõike eelnevat kokku võttes jõuamegi loo alguse juurde, kus tootmise ühe sisendi – elektri ja temaga kaasneva – kõrge hinnatase pärsib meie ühiskonna arengut. Kas olukorra muutmiseks on vaja teha peenhäälestust või midagi enamat, on esmajärjekorras valitsuse otsustada.
