Kui on enamusosaluse müük, tuleb mängu veel strateegilisi kaalutlusi. Üldiselt olen seisukohal, et riik ei peaks tegelema asjadega, millega ta hästi hakkama ei saa.

Müües vähe kaotame palju

Kindlasti on nende riigiettevõtete aktsiad head – ega Eestis paremaid aktsiaid ei ole. Tehingute finantseerimine on aga praegustes kriisioludes keeruline. Me ei tea täpselt, kas selle kõige eest õiglast hinda saame. Teine küsimus on, et kui liiga väike osalus müüa, siis see annab ära väga suure osa absoluutsest riigi kontrollist ja juhtkonna tegevusvabadusest, saades vastu suhteliselt vähe raha. Müües viis protsenti osalust, kaotab riik kontrollist palju rohkem kui viis protsenti. Ettevõtte juhtkond reageerib pärast seda börsireeglitele, vähemusaktsionäride huvidele ja ei kuula enamusaktsionäre nagu varem. See mõjutab palju rohkem kui viie protsendi ulatuses. Minu soovitus oleks asi korralikult ette valmistada ja julgelt vette hüpata, mitte hakata saba jupikaupa raiuma. Jupikaupa lähenemine, väikse protsendi kaupa müües, tähendaks igal juhul kaotust. Müüdav osa peab olema ikka väga oluline, et selle aktsiapaki eest saaks piisava raha.

Muidugi, publikule see meeldiks, kui ütleksime, et müüme hästi vähe, see on ju vaid natukene. Aga nii õõnestatakse riiklikke huve. Järgmine samm oleks juba sisuliselt sundsamm, aga enam nii palju raha ei saa, kui saaks otsustavalt tegutsedes ja palju müües.

Väino Sarnet, erastamisekspert