Valdar Parve: Rail Balticu peatajate aktsioon on jänest sõita üritajate ettevõtmine

Euroopa maksumaksja on meie taristut kinni maksnud päris pikalt. Ja praegu teenib Soome-Poola raudtee üle-euroopalisi huve, kirjutab Valdar Parve.

Üleskutse kõlab: „Demokraatlikus riigis ei saa täitevvõim teha rahva eest otsuseid, mis mõjutavad kogu rahvast, meie keskkonda ja tulevaste põlvede tulevikku ilma rahva tahet ära kuulamata ja sellega arvestamata!“ https://rahvaalgatus.ee/

Vallavanem on mõõdukam: "Miks peaks ,,loll rahvas" uskuma ,,tarku poliitikuid", kes lihtsalt väiteid külvavad ... Andke arvutused ja siis otsutame, kas halb või hea."

Vallavanema küsimus on õige, ent sama õige on ka küsida, miks peavad rahvaesindajad andma oma võimkonnast väljapoole otsustamise, kas rajada Soome-Poola kiirraudtee või ei. Sest Eesti Vabariiki juhitakse esindusdemokraatlikult. Rahvas valib riigikogu, kes otsustab tähtsad asjad kas ise või enda volitatud valitsuse kaudu.

Auvõla tasumine

Kas Soome-Poola raudteele tuleb 25 järgmist aastat peale maksta? See ei ole isegi küsimus, mida küsida tasub. Kindlasti tuleb. Olen eelmisi tasuvusarvutusi lugenud ja mõne projekteerimisprofessoriga rääkinud. Ma ei usu nende arvutuste optimismi. Sellised asjad lähevad alati mitukümmend protsenti kallimaks kui plaaniti. Sellest hoolimata soovin saada Eestile seda teekonda.

Üks põhjus seda soovida on auvõla tasumine. Rajades jupikese raudteed Põhja- ja Lääne-Euroopa majanduslikuks ühendamiseks, tasume ühtlasi väikese osa kulusid, mida oleme põhjustanud vana Euroopa riikide maksumaksjaile, kelle loovutatu toel oleme saanud korda oma puhta- ja mustaveemajanduse, maantee- ja raudteeuuendused, hulga avalikke hüvesid pakkuvaid taristuid, näiteks kliinikuid ja nende sisustust.

Programme ja projekte võõra raha eest on käigus „nii et tapab”. Eesti on vana Euroopa kulul 25 aastat priiküüti saanud. Inglise welfare ja saksa Wohlfahrt seda (aga mitte heaolu!) just tähendabki. Läände kulgevad maanteed on olnud meil pikalt tasuta käes. Raudteed läände ei ole meil olnud ja inimene tänavalt, keda poliitika asjus arvama hõigatakse, ei tea, milleks seda vaja on.

Soome-Poola raudtee ei ole meile, Eestile. See on Soome ja Rootsi projekt. Lapimaa maagimaardlad ja Soome puit, paber ja tselluloos ei kao kuhugi. Sõidud, mida praegu on kasulik teha rekkaga ja laevaga, teisenevad.

Kuni ei ole tõestatud,et Maa sisemus toodab pidevalt uut maaõli juurde, peame uskuma, et saabub tasakaalupunkt, kustpeale elektrirong on rentaablim kui lennuk, laev ja auto. Leidub rääkijaid merekonteinerite kasuks.

Ent Rostockis või Rotterdamis maabunud konteineri peab ju kuidagiviisi Lyoni, Milanosse, Münchenisse või Ruhrgebiet’i saama, kus toimub selle sisu tegelik väärindamine. Mõne aja möödudes selgub, et seda teed on odavam Kesk-Euroopa toiduvilju Põhjalasse saata. See on juba olnud ajaloos tõsiasi.

Miks ja kuidas mängis Soome 1939.-40. Talvesõja viiki? Miks Vene vägi ei saanud Soomet ära võetud?

Põhja-lõuna suuna strateegiline tähtsus

Saksamaa kui Nõukogude Liidu liitlase huvi põhja-lõuna kaubavoogude liikumise vastu oli sedavõrd suur (teras, nikkel ja muu selline), et Stalin pidi mõtlema, kas tasub suhteid ära rikkuda, sõjategevust Hitleri jaoks elulistele aladele viies, kuni polnud teada, kas sõja korral tuleb koaleeruda Albioniga või Suur-Saksamaaga. Põhja-lõuna raudteed oma kaubavoogudega päästsid Soome. Mannerheimil polnud - Soome sõduri isiklikust vaprusest olenemata - lisajõude, et ka kevadkuud vastu pidada. Jätkusõja ajal aga toitis sama kaubatee Soomet, kelle viljaait Karjala kannas oli majandusest väljas. Saksamaa viljasaadetised vallutatud viljaaitadest Poolast ja Ukrainast, ka Ungarist ja Saksast endast aga aitasid Soome rahva suure sõja vältel ähvardanud nälgasuremisest üle.

Selle raudteekonna olemasolu on täiendav tagatis Vene sissetungiohu vastu. Kui vana Euroopa on nõnda palju raha välja käinud, siis sealsed valitsused enne mõtlevad, kui selle koos meiega Venele loovutavad.

Tunnel Helsingist? Selle ehitamine on väga lihtne võrreldes Piiteri või Tokio metroo ehitamisega. Jära vaid kaljut või paasi, muud ei midagi! Riistad on soomlastel rootslastel ammu olemas, millega hulga pikemaid käike on uuristatud kui need 70-80 kilomeerit, mis maa sees kulgeb. See töö on probleemitu, sest läheb läbi kõva kivi.

Kui seda tunnelit kord tegema hakatakse, siis tõuseb taas nišiparteide algatatud hädakisa, sest siis avastatakse, et puurida tuleb kaks tunnelit: kas üks Soome sõiduks ja teine sealt Tallinna tagasi sõiduks või tuleb rajada üks kahe rongi laiune ja veel teenindustunnel, kust sõja ajal ka autoga läbi pääseb. Tunnelil ei ole aga mõtet, kui sealt tuleva rongiga edasi ei pääse, sest ega mere all autosid roolima ei hakata.

Raudtee kohati vaiadele või maa sisse

Isegi kui raudtee Poola ei anna kohe profiiti, on see hiljem on volilt võtta, nagu meil on praegu tasuta käes tsaariaegsed hobuvankritega kokku veetud raudteetammid.

Kiirraudteevastane „Peatage Rail Baltic praegusel kujul!” üritus on jänest sõitjate õiguste eest võitlejate üritus. Küsimus, kuidas saada ühe raudteekülje hundid ja põdrad teisele raudteepoolele pulmi pidama, on tehniline probleem, mitte rahvakoosolekute teema. Seda saab rongitee vaiadele tõstmisega või maasse süvendamisega lahendada, kuna teekonna lühendamine annab kokkuhoiu, mille arvel need keskkonnahoiulised asjad kenasti lahendada.