Valdo Randpere: keeldudega joomiskultuuri ei ravi
Nädalavahetus tõi teate, et töö- ja terviseminister kaalub esialgu välja pakutust veelgi karmimaid alkoholimüügi piiranguid. Olen nõus, et eestlane joob liiga palju, aga tee alkoholitarbimise vähendamiseni läheb minu silmis läbi teiste radade kui poodidesse barrikaadide ehitamise.
Alkohoolsete jookidega on inimkond tuttav juba kümmekond tuhat aastat. Kuigi mõõduka etanoolikogusega suudab inimkeha toime tulla nii, et see ei tekita olulisi tervisehäireid, siis mõistliku tarbimiskoguse ületamisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Kuna tegemist on potentsiaalselt ohtliku tootegrupiga, on nii alkoholi käitlemine, reklaam kui tarbimine täna ka oluliselt rohkem reguleeritud kui enamus teisi kaupu.
Kuna ise tarbin keskmiselt 3 õlut aastas, siis julgen ilma mingi isikliku taagata antud küsimuses esindada liberaalset maailmavaadet. Ma ei taha inimeste valikuvabadusi piirata ega usu lihtsatesse propagandistlikesse lahendustesse. Toon näite: kui keelame alkoholimüügi tanklates, siis ministri plaani järgi kaovad roolijoodikud liiklusest. Sama loogika järgi peaks keelama viina müümise suuremates kaubanduskeskustes, sest sealgi käiakse enamasti autoga ostlemas. Ja kui see ka ei aita, siis keelame autod ja kehtestame kuiva seaduse?
Ma lihtsalt ei näe siin seost, et bensiin ja etanool oleks sedavõrd plahvatuslik kooslus. Pealegi on tanklad väljapool pealinna kõige lähem koht, kus saab poes käia. Siis võiks ju sealt eemaldada muudki pahed nagu šokolaad või hot dog. Käitumismuster sõltub siiski sellest, mida inimene alkoholiga teeb, mitte kust ta seda ostab. Statistika kõige murelikum osa ei osta oma alkoholi tanklast, vaid sealt, kus see on kõige odavam.
Tõsi, käitumist suunab avatud ühiskonnas ka meedia. Koalitsioonipartneri kavandatavad alkoholi reklaamikeelud puudutaksid eelkõige televisiooni. Samas noored kui hõlpsasti elustiilireklaamist mõjutatav sihtgrupp on ammu kolinud internetti. Ehk regulatsiooni mõistes eikellegimaale, kus neid on hoopis kergem kõiksugu kampaaniate lõksu püüda.
Liberaalne alkoholipoliitika
Enne, kui suure hurraaga seadusandlust muutma minna, võiks teha kahte asja - analüüsida olukorda ja diskuteerida võimalikke lahendusi koalitsioonipartneritega. Osa analüüsist võin ma kohe välja käia. Nii Soome kui Rootsi on riiklikult monopoliseerinud alkoholimüügi ja kui uskuda karmide piirangute loogikat, peaks neis riikides alkoholi tarbimine olema nullilähedane.
Põhjamaade näitel karmid keelud-käsud ning turu monopoliseerimine alkoholitarbimist Euroopa keskmise kanti alla tuua ei aita. Eestlane, soomlane ja rootslane armastavad kumbki pea võrdselt ning keskmisest eurooplasest rohkem vägijooke tarbida - kuigi ühel pool Läänemerd saab kõik sisseostud teha toidupoest ja teisel pool tuleb promille taga ajada eripoest. Meil on kehtinud alkoholimüügi suhtes liberaalne lähenemine, aga alkoholi tarbimine on aastate lõikes jõudsalt vähenenud. Kuna ise tarbin keskmiselt 3 õlut aastas, siis julgen ilma mingi isikliku taagata antud küsimuses esindada liberaalset maailmavaadet.
Lihtsad lahendused nagu reklaami lauskeeld on populaarsed ning annavad tähelepanu, aga kuskile saab jõuda lahendustega, mis toimivad. Kehtib meil ju valimiste ajal poliitreklaami karm keeld, mis tegelikult tähendab seda, et munitsipaalmeedia on sama roheline kui alati, poelettidele ilmub K-kohuke ning linnapilti klantšpiltidena linnaosavanemad, kes kutsuvad valijaid koos endaga sporti tegema (aga kindlasti mitte enda poolt hääletama).
Suurt osa asjadest, mis on ühiskonnas probleemsed, saab ideaalis eetiliste normidega reguleerida eeldusel, et inimesed neid järgivad. Tegelikkuses hiilitakse reeglitest mööda. Mida üksikasjalikum seadus, seda parem manööverdada. Kui keeluseadusega keelati Tallinnas viina ostu-müügi protsess, ilmusid viinalaenulepingud.
Kodumaise reklaami keelamisega avame tee importbrändidele, kuna väliskanaleid saab koduses digilevis edasi vaadata, seda koos välismaise toodangu reklaamipausidega. Tõsi, alkoholipoliitika rohelises raamatus toodud põhimõtted vajavad rahvatervise huvides elluviimist. Alkoholireklaamides tuleb esitada neutraalset teavet ja keelustada tuleb nn elustiilireklaamid, kus elu on lill ning pidu käib tagajärgedele mõtlemata 24/7.
Tarbimist mõjutab kõige otsesemalt siiski toote hind. Uuringud näitavad, et kui alkoholi hind läheb üles, siis hinnatundliku grupi seas nagu noored selle tarbimine väheneb. Valitsus on paika pannud, et tõstab tubaka ja alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks järjekindlalt aktsiise. Sedagi saab teha kindla piirini, et must turg ning salaalkohol kanda ei kinnitaks.
Samm kainema ühiskonnani
Võidelda tuleb alkoholi kuritarvitamise ning sellega kaasnevate tagajärgede vastu nagu koduvägivald. Tähtis on eelkõige muuta ühiskonnas kehtivat suhtumist joomisesse kui lõõgastavasse vaba aja veetmise viisi.
Praegu on Eestis probleemiks pigem see, et meil ei mõisteta hukka seda, kui inimene on purjus. Silmini täis inimene ei ärata meis negatiivset emotsiooni, kui ta just tänaval ei lama. See, kui inimene ei joo, tekitab hoopis rohkem reaktsioone ja üllatust. Minu isklik tarbimine oleks tõenäolislt täiesti null, aga ma ei suuda ega viitsi inimestele õigustada oma mittejoomist ja seepärast võtangi vahel harva mõne lonksu. Lihtsalt selleks, et keegi ei arvaks,et olen endine joodik või tervis on kehv („Kas magu või maks?" küsis mult ükskord Villu Reiljan, kui ütlesin, et ei joo).
Joomine iseenesest pole hull. Hull on see, mis ta kaasa toob. Alkohol ei tohi olla alaealistele vanema sõbra abiga või koduselt peolaualt kättesaadav ja purjus peaga sõbra autorooli istumise takistamine peab olema iseenesest mõistetav käitumisviis. Täna me ei sekku kui keegi purjuspäi vägitükke korda saatma kipub. Kui see muutub, siis on see suur samm kainema ühiskonna poole.
Lõppkokkuvõttes hakkab kõik peale perekondlikest väärtushinnangutest, hoiakutest ning eeskujudest. Ma pole kunagi oma vanemaid näinud purjus olemas ja minu lapsed pole mind näinud joobes. Eeskuju on see, mis mõjub. Kui vanemad võtavad iga tähtpäeva puhul viina, siis levitamegi tähistamiskultuuri.
Teeme hoopis mõjuva poliitilise sammuna huvihariduse noortele kättesaadavamaks kui alkoholi. Osa liberaale väidab, et ainult autoritaarsed riigid toetavad sporti. Siin vaidleksin vastu: sport pole riigile mitte poliitikute populaarsuse saavutamise väljund, vaid meie tuleviku terve generatsiooni kasvatamise vahend. Võiks lausa öelda, et demograafiline meede.
