Kodanik Rein Raud võttis selle silmapaistva sildistamisargumendi kasutusele juba minu Diplomaatias avaldatud ettekande „Infokonfliktid ja enesekaitse” esmasel käsitlemisel (EPL 24. 03), luues selle reductio ad Hitlerum lähenemisega temale omase salliva õhustiku akadeemilise arutelu jätkamiseks. On meeldiv tõdeda, et Tõnu Viigi arvamus (EPL 29.03) ja memokraat.ee käsitlus võimaldavad ka sisulist arutelu jätkata.

Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes muu hulgas, et informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti – inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi – tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. Olemuslik ja vältimatu osis, mis on kujunenud subjekti sünni, kasvamise ja arengu kaudu. Ja eelnevast tulenevalt, et selline enesemääratlus ei saa seisneda vaid nn tõe kuulutamises. Jah, tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud. See tõdemus on tekitanud erineva taustaga mõtlejate ägeda hukkamõistu kui lubamatu ideoloogia, eriti kui nii arvab minister. Mõtleme rahulikult!

Tunnistame mittetõde

Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.

Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.

Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest” (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav”. Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris” valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-,  juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.

Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist”. Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!” Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?

Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees. Ma ei tea, aga tahaksin õigusasjatundjatelt kuulda, kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile. Ja kui, siis mis asjaoludel.

Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule. Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus. See ei tähenda kaugeltki valede moraalset õigeksmõistu, pigem tuleks valede olemuse mõistmises näha võimalust valede osakaalu vähendamiseks. Samuti ei ole ma väitnud, et subjekti informatsiooniline enesemäärang ei peaks olema avatud kriitikale ja teisitimõtlemisele, nagu mõnigi oponent on mulle omistanud. Enamgi veel: selline avatus on tegelikult vältimatu ja vajalik enesemäärangu elujõulisuse tagamiseks.

Õigus enesemääramisele

Minast ja mitteminast. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtud antagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus. Tasakaalutus maailmas on alati olemas minu-võit-sinu-võit-võimalusega vastasseisud, mis ongi igasuguse arengu eelduseks. Nii ka informatsioonilistes vastasseisudes, kus üle aja vaadatuna mittemina osaleb loomuldasa mina identiteedi loomises.

Üks minu väidete asjakohasuse kinnitus on paradoksaalselt just Rein Raua needmises ilmsel kujul olemas. Ta peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale). See vahe kinnitab, et rääkimine riigi nimel (riigina?) peab ka tema arvates alluma teistele reeglitele või piirangutele kui iseenda nimel rääkimine – iseenesest tõenegi väide ei pruugi olla riigile „kohane” (loe: riigi huvides) ja seeläbi peab jääma varjatuks (loe: avalikult mahasalatuks). Quod erat demonstrandum.

Olemegi ringiga alguses tagasi. Jään enda juurde. Väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigus (funktsioon) on omane ja olemasoluks (ellujäämiseks) vajalik kõigile eneseteadlikele subjektidele, sh (rahvus)riigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus. Aga ka ilu.

See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.

Varem samal teemal:

Tõnu Viik: „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum”, EPL 29.3

Rein Raud: „Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.3