Valik netikommentaare
1. Iga taoline jama algab pisikesest riivest kirjutatud või ka kirjutamata reeglite vastu. Ma sõidan „roosaga” üle ristmiku, sest on natuke kiire. Kuigi polegi nii kiire, et ei võiks lubada korrektselt liigelda. Ma pargin natuke valesti, sest „oli vaja hädasti sinna korraks (30 minutiks tegelikult) sisse hüpata”, aga ometi saanuks ka korrektselt käituda. Aga selle kaasanne on see, et kui tõepoolest on vaja kasutada teiste inimeste heatahtlikkust, siis on see otsas.
2. Kui me oleme otsustanud linnatänaval eraldada autodele ja jalakäijatele mõeldud alad, siis peaks seda otsust austama, vastasel juhul võiks ju väita, et kui ruumi on, miks ma siis ei võiks näiteks sõiduteel kõndida, kui autol on ruumi minust mööduda...
3. Aga mind [taksojuhti] tellivad jalakäijad pidevalt sellistesse kohtadesse neid ootama, kus pole võimalik teisiti peatuda ega parkida kui ainult kõnniteel või kus on nii peatumine kui parkimine keelatud ja iga kord, kui ma sealt lahkun, saan sõimu osaliseks, kuna jalakäijast klient pidi 20 meetrit autoni kõndima.
4. Olles autoomanik käin oma argipäevakäigud jala ja olen veendunud, et kirjatüki autor võitleb pseudoprobleemiga. Sageli on vaja lihtsalt rohkem mõlemapoolset sallimist ja asjad lahenevad iseenesest. Konflikte tekitavad äärmuslikud oma õiguse
tagaajajad.
5. Hipsterid ja muidu ökolapsed on autode peale püha viha täis, niikaua kuni nad saavad portsu lapsi, keda kõiki on vaja erinevatesse linnaosadesse lasteaeda ja kooli viia ja siis ise veel tööle jõuda ja pärast tööd kõik see sama ring läbi teha ning lõpetuseks veel kaubakeskusest suure söögikotiga autosse taaruda... Saage juba aru, et autod ei kao kuhugi ja see linnalegend, et mida rikkam, seda rohkem autosid, võiks ka juba unustusse vajuda.
