VALIMISDEBATT 6: Kuidas Tallinnas ajalugu eksponeerida?
Robert Vill, Rahvaliit: Tahame me või ei taha, olnut me olematuks muuta ei saa. Kommunistid koristasid Vabaduse väljakult Peeter I monumendi, ent ega see tsaariaega olematuks muutnud. Lihtsalt Tallinn jäi monumendi võrra vaesemaks. Mõttetu on kära pronkssõduri“ Tõnismäelt mahavõtmise üle – hoidkem seda kui märki olnust puhtana ja korras, ent lisagem selle juurde korralik tahvel, kus kirjas, miks, kelle poolt ja kellele antud märk püstitatud on.
Viru juures istub pargis pronkspingil mõtlik pronksmees ja turist küsib: kes see on? Ometi võiks ta vastuse saada juurde lisatud seletavalt tahvlilt. Hoopis piinlik on aga Estonia huku mälestusmärgi heakord Rannavärava mäel...
Valjuhäälselt räägitakse vanalinna säilitamisest. Õige! Õige on seegi, et seda säilitamist toetab jõudumööda nii linn kui riik – mälestis on seda väärt.
Edgar Kant juurutas kolmekümnendatel keskuskohtade teooria, mille järgi korraldati Tallinnas haldusreform. See lähenemine kinnistas põlised asumid – Kassisaba, Pelgulinna, Kalamaja jne, mis tänaseni on säilitanud oma näo. Paraku on meie unikaalsete puitasumite nägu täna üsna räämas. Puitasumite korrashoidu on mõistlik investeerida!
Ühtki ajastut eitamata on tark säilitada kord loodut, seda hooldada ja tunda rõõmu sellest, et elame ajaloolises linnas, mis oskab nii linnarahvale kui külalistele oma minevikust meeldejäävalt pajatada.
Küllo Arjakas, Keskerakond: Tallinna vanalinn kuulub maailma kultuuripärandisse arvatud vanalinnade hulka, mis näitab meile Tallinna ajaloolise pärandi ülemaailmset väärtust.
1990. aastatel saavutati suur hüpe – tuli investeeringuid ja vanalinna pilt muutus. UNESCO poolt väärtustatud objekti puhul aga käigu raha ja mõte koos. Tallinn vajab avalikku kultuurimälestiste registrit. Muinsuskaitse ei pärsi arengut, aga nõuab teatud reeglite järgimist. Register kohustab neid järgima.
Kindlasti on vaja veel metoodilist tööd seiresüsteemi alal – kuidas on realiseerunud senised tööd. Kaaluda võiks linna uurimise keskse struktuuri loomist. Tallinnal pole oma linnaarheoloogi, kes on küll mõnedele Eesti väiksematetele linnadele täiesti jõukohane. Pole ka oma linnaarhitekti. Muinsuskaitselist tegevust küll on, ent killustunult.
See kõik vajab raha, mida muinsuskaitses teadagi napib. Ja paraku jääb alati nappima. Üle jääb senisest julgemalt otsida võimalusi koostööks. Näiteks nn Pirita eksperiment tuleb tunnistada tulemusrikkaks: üks objekt anti rendile koos kohustustega hoida seda kõigile avatuna turismihooajal ning korraldada seal linna üritusi. Kõik on sellise lahendusega võitnud! Nii klooster, linn kui muinsuskaitse. Seda teed on mujalgi mindud, näiteks Horvaatias Dubrovnikus. Nii võiks kaaluda sümboolse tasu eest meiegi linnamüüri – näiteks Toompeal Neitsitorni ümbrusest – rendileandmist koos selgete kohustustega.
Rein Lang, Reformierakond: Viis häda vaevab Tallinna. Meil on küllaga saada Tallinna kaarte, skeeme ja trükiseid, aga ajaloolised majad ja kohad enamuses tähistamata. Ja kui on tähistatud, siis segaselt.
Linna pikaajalise strateegiline arengukava (10-20 aastat) puudub. Meil on programme, mis näevad ette ajaloo säilitamist ja ekponeerimist – juba toimib ”kirikurenessanss”, käib mereäärse ala üldplaneeringu koostamine.
Muuseumid on ajast maha jäänud ja alafinantseeritud. Asi on tolmunud arusaamas muuseumist kui niisugusest. Mis mõtet on kulutada kogudesse, mida keegi ei näe ja millest keegi midagi ei tea.
Ajalugu on suletud! Kirikud on lukus, ajaloolised majad samuti. Linnamüüri tornid lausa rauduste ja võimsate lukkudega tõkestatud. Kirikute ja linnamüüri avamine on lähiaastate peaülesanne. Sellele peavad järgnema bastionide maa-alused katakombid ja käigud. Selleks on vaja arusaama, et just nende väärtuste avamine viib nende hindamatuse tunnetamiseni ja seeläbi inimeste hoiakute muutumiseni. Rääkimata turistide rahast.
Väär on mõtteviis, et ajalugu on ainult vanalinnas. Kadriorg ja Kalamaja, rääkimata Patareist ja vesilennukite angaaridest, on ka unikaalsed asjad. Kadriorus ja Kalamajas tuleb lõpetada omavoli. Kui Kadriorg ja Kalamaja renoveeritakse ajaloo- ja kunstitunnetusega, võiksime sealset ajalugu edaspidi eksponeerida sama julgelt ja uhkelt kui Tampere Pispalat.
VjatŠeslav Ivanov, Ühendatud Rahvapartei:Tallinna häda ja viletsus seisneb selles, et puudub seadusandlikult kinnitatud pealinna staatus. See on täna samasugune linn nagu seda on Kapa – Kohila. Ja mitte midagi enamat.
Tallinnal puudub piakaajaline arengustrateegia, mis oleks terviklahenduseks. See peaks juba konkreetselt kajastuma pealinna üldplaneeringus ja detailplaneeringutes. Praegu toimub see kõik fragmentaarselt. Olgu musternäidisena siinkohal toodud Viru tänavale rajatud sobimatu puidu, kivi, klaasi ja metallisegune “ hammas”. Tulevikus selliseid apse enam teha ei tohi.
Et vanalinna linnaruumis paremini ära kasutada, tuleb linnavalitsusel koostada pikajaline Vanalinna restaureerimisplaan. See tuleks loogiliselt siduda linnarengu ühtse kontseptsiooniga eelolevaks pooleks sajandiks. Selle koostisosaks oleks pealinna keskmise ning lühiajalise arengukava. Nimelt tuleks ära lahendada sellega ka tööstuse väljaviimine kesklinnast äärelinna või hoopis mõnesse teise Eesti linna. Pean silmas Tallinna sadama muutmist ainult reisisadamaks nagu Helsingis. Kaubasadama rolli võiks täita ainult Muuga sadam ning osa kaubavooge võiks suunata hoogsalt arenevasse Paldiski sadamasse.
Ajaloolise Talinna lahutamatuks koostisosaks on ka eri aegadel püstitatud ausambad ja monumendid. Ajaloo ümberkirjutamise ning ausammaste mahavõtmise asemel tuleks säilitada kõik olemasolevad kultuurimälestised. See eeldaks ka “sõja” lõpetamist Tõnismäe pronkssõduri monumendi ümber. See on täielikult bolŠevistlik võte, mis ei sobi kuidagi kokku meie tänapäevaga.
Oleme tulevases võimukoalitsioonis valmis tegema otsuseid Tallinna ajaloo eksponeerimiseks, sealhulgas Vabaduse monumendi osas.
Ando Keskküla, Res Publica: Üks võimalus on lasta kõigel omasoodu edasi minna ja lohutada end mõttega, et kitsalt ärihuvide kohaselt kujunev linnaruum on ainuvõimalik, sest sel on demokraatia pitser linna volikogu otsuse näol. Niimoodi eksponeerime oma tegelikku aja lugu. Mida me väärtustame, kuidas ajalooliste väärtustega ümber käime on ju kõige ehedam ajalugu. Iga väärtussüsteem, iga ideoloogia võtab paratamatult vormi ja see on linnapildis selgelt loetav. Täna räägivad ärksamad nii meilt kui mujalt Tallinna linnaruumist juba kaose terminites.
Meil on võimalus eksponeerida ajalugu valikuliselt: otsustada, milline osa Eesti ja Tallinna ajaloost väärib säilitamist.
Turistide jaoks tuleks võimalikult kaua säilitada vene aja riismeid, Stalkeri võtteplats Rotermanni kvartalis oleks olnud nii maailma kultuurilooline kui kohalik ajalooline mälestusmärk. See oleks haakunud ideega kujundada Rotermani kvartal Tallinna Sohoks.
Juhan Partsi idee Vilmsile, Poskale ja Uluotsale kujude üleseadmisest väärib igati toetust. Linnad vajavad positiivseid märke, kangelasi, müüte. Monument on muinasjutt pragmaatilises linnaruumis.
Eelkõige peame me looma linnajuhtimiseks vajalikud euroopalikud mehhanismid. Helsingi omab linnamaadest üle 70%, Stockholm väidetavalt 86%, Tallinn 7%! Selge, et Tallinna võimalused juhtida protsesse linna kujunemisel on ka kümme korda väiksemad. Tallinnas on riigimaid ca 64%, mida riik eelistab eelarve lappimiseks ise müüa, eirates linna arenguloogikat ja vajadusi.
Põhjaliku arengukava olemasolu, riigimaa üleandmine linnale, oskus ja tahe kujundada meie elukeskkonda meile kõige sobivamal viisil – need on vältimatud eeldused loomaks Tallinnast meile endile ja Euroopale atraktiivset keskkonda. Sealhulgas ajaloolist.
Liisa Pakosta, Isamaaliit: Ajalugu on tõhusamaid ühistunde tekitajaid, hoides nii ära kuritegevust, lisades elamise rõõmu. Ajalugu teeb rikkamaks hinge ja rahakoti. Lapsed ei peaks meie pärast tulevikus piinlikkust tundma või vaesust taluma.
Oma vanemate haual peab saama käia hirmuta – kalmistud vajavad linnapoolset tuge korrastustöödeks ja valgustuseks. Ajalooliste isikute hauad ei tohi olla rohtukasvanud. Kalmistud olgu korras ja valged. Kirikurenessansiga korrastatakse kõik Tallinna ajaloolised kirikud ja avatakse inimestele kui kogukonnakeskused.
Kodukohatunne põhineb teadmistel. Lastele ja noortele on vaja kodukoha ajaloo kohta õppematerjale ja töövihikuid. Tallinna koolid said mullu õpiku “Kõnelused kummitusega”, mis õpetab nägema, tundma ja hindama vanalinna. Sama peab tulema kõikide linna asumite kohta, Koplist Kristiineni. Jätkuma peab elanike teavitamine. Monumendid peavad olema valgustatud ja märgistatud.
Tallinnas tuleb päästa terviklikult vähemalt üks puitasum, säilitades seal romantilise ja koduse ajaloolise eeslinna miljöö. Selleks on vaja korralikku arenguplaani ja linnapoolset toetust elanikele ja kinnisvaraarendajatele, aga ka kindlaid reegleid.
Juhuslikkus ja linnaplaneerimatus ei hävita mitte ainult ajalugu, vaid solgib linnapilti tervikuna. Kui keegi teeb vana maja väärikalt korda, peab tema töö ja vaev kaitstud olema. Selleks on Tallinna üldplaneeringus 9 miljööväärtuslikku ala, millest kaks on endale saanud tsoneerimisskeemid. Kahjuks näeme Kadriorus juhtumeid, kus linnavõim sülitab omaenese dokumentidele.
Mart Meri, Mõõdukad: Kultuuriloolises linnaruumis orienteerumise põhieeldus on vastavate viitade ja infotahvlite olemasolu, mis peavad esitatava info iseloomule järgi moodustama loogilise terviku. Vanalinna miljöö nõuab teistsuguseid kujunduslahendusi kui Nõmme või ajalooliselt samuti põneva Lasnamäe infoviidastik.
Loogiline tervik tähendab, et viitade abil oleks võimalik kujundada temaatiline jalutuskäik, olgu huviks ajaloolised kohvikud ja pagaritöökojad, tuhandeaastased teed ja tänavad, keskaegne linnapiir, laemaalingud või puitarhitektuur. Ajaloo osavat eksponeerimist ootavad lisaks arvukatele turistidele põlistallinlased ise.
Vajame nn märgistatud linnamatkaradu ka väljaspool vanalinna. Näitena kasvõi unikaalne, kuid täiesti kasutamata turismiobjekt, Peeter Suure merekindlus, mille rajatisi linna lähiümbrust kõrvale jättes on leida nii Aegna saarel, Kakumäel, Koplis, Pirital kui ka Nõmmel. Matkaradade kavandamine, jalutajatele ja jalgratturitele roheliste koridoride planeerimine on juba linna üldplaneeringu ja konkreetsete detailplaneeringute küsimus.
Niisiis, pealinnale peaga arhitekt! Seegi on seotud linna ajaloo eksponeerimisega: kas ohverdada ajaloolised väärtused (mida tunneme paraku kehvasti!) uusehitiste agressiivsusele? Kas majanduslikult on mõttekam pikkida Reisisadama ümbrusse rämpsu müüvaid kaubanduskeskusi või säilitada panoraamne vaade vanalinnale? Kas vabaneda alaväärsuskompleksist ja eksponeerida julgelt omapära või jäljendada keskpärasust ja lasta end voolust allavett kanda?
Aga okupatsioonimuuseumi vajame loomulikult!
