Triin Vihalemma artikkel “Millist eneseesitlust ootab valija poliitikaturul” (EPL, 10.11.) oli rääkimine kurtidele kõrvadele. Kolm päeva pärast Vihalemma võis samast lehest lugeda Arnold Rüütli artiklit “Sakiline Eesti sisepoliitika”. Kui Vihalemm esines kuiva loenguga, hoiatades teatud asjade eest, siis Rüütel andis värvika näite sellest, kuid neid hoiatusi ei järgita. Ega teooria käi tegeliku eluga kokku. Näiteks manitseb Vihalemm valimiskampaaniat ehitamast konkurendi mahategemisele (sarnaselt reklaamindusele, kus konkurendi mustamist peetakse mitte ainult maitsetuks, vaid ka kahjulikuks). Viimane pole omane vaid Eestile – konkurendi tõrvamist võis äsja näha ka eeskujulikeks nimetatud Saksamaal ja USA-s. Näpuga näitamine oli, on ja jääb poliitilise kultuuri pärisosaks. Meie valimiskampaanias võib sellele ennustada olulist osa. Eesti erakondade eristamisel saab muude tunnuste kõrval lähtuda võimul oldud aja pikkusest. Sest küsimus, kes on Eesti hädades n-ö peasüüdlane ja kes lihtsalt kaasosaline, muutub valimiste kihutustöös üheks peamistest.

Valijad, kes pole rahul Eesti elu teatud tahkudega (põllumehed, haritlased, pensionärid, paljulapselised), kipuvad selles kedagi süüdistama. Kuna kõige lihtsam on õiendada valimatult kõigi poliitikute kallal (EME esimees Rüütel seostab rahvale omase tungi arusaadavatel põhjustel “mõningate poliitikute” ässitusega), siis on täiesti loomulik, et vasturohuks sellele hakatakse parteisid eristama võimul oldud aja järgi.

Nimetatud tunnuse põhjal on “löödud kaartideks” kaks erakonda: Isamaaliit ning Koonderakond (ja selle sõbrad), kes haaravad endale lõviosa taasiseseisvunud Eesti valitsemisest (Edgar Savisaare talongimajandus ja võiladude ründamine on eelmise epohhi sündmused, taasiseseisvunud Eestis oli ta võimul vaid viis kuud; Mõõdukate valitsemisaeg ning -teod on veelgi õhemad).

Kummalisel kombel on “löödud” erakondade reiting poliitikute endi hulgas kõrge: Isamaaliit tahab olla võrdväärseks partneriks MIR-iks ristitud ühenduses ja Koonderakond olla KMÜ-2 südamikuks. Kui nimetatud ühendused tõesti tekivad, siis on nende Achilleuse kand teada. Hüüab keegi valimisväitlustes: “MIR või KMÜ-2 lahendab nii- ja naasuguse probleemi!”, kõlab vastuhüüe: “Miks teie liidu mõningad liikmed ei lahendanud probleemi siis, kui nad oli võimul?” Koonderakondlaste ja isamaalaste: “Tahtsime, kuid meid segati!”, tähendaks enesekaitset. Küll aktiivset, kuid ikkagi kaitset. Millega “vähemrikutud” erakondadel oleks end parem mitte siduda. Kas valimisliidud kaevavad ise endale hauda? KMÜ leeris on huvipakkuvaks nähtuseks EME liidrite ühelt poolt justkui soovimatus osaleda valimisliidus (sest liitlase halb maine kanduks EME-le), ja teiselt poolt lahke nõusolek valimisliitude edasikestmiseks. Miks? Kas arvestusest, et Koonderakonna, Maaliidu ja EPPE ebaloomulik liit õgib ära iseenda hääled, mistõttu segaduses valija tõttab pooldama iseseisvaks jäänud EME-t? Kui nii, siis miks suhtuvad Reformierakond ja Keskerakond, kes on jäägitult valimisliitude keelamise seisukohal, sellesse nii valuliselt?

Valimisliitude tekkimine muudab iseseisvaks jäänud erakondade valimistaktika äärmiselt lihtsaks: tuleb vaid järelejätmatult küsida, mida ühist on Koonderakonna rahahaidel ja EPPE “räimerahval” ning kuidas mahuvad ühte liitu isamaalaste tätsherism ja mõõdukate Tony Blairi-ihalus? See on sama, kui ühele meeldiks Augusto Pinochet ja teisele Salvador Allende! Küsimusele, kuidas need asjad mahuvad ühe katuse alla, on olemas mõistuslik vastus. See vastus on meile teada. Nagu seegi, et tegemist on väga halva vastusega.