VALIMISNÕUNIKUD | mis suudaks peatada Eesti tallinnastumise?

Valijal tuleks eriti nõudlikult suhtuda ideedesse, mida volikogudesse pürgijad pakuvad kohaliku ettevõtluse arendamiseks.

Kohaliku arengu kandjad on alati kohalikud inimesed – just nemad panevad edenema kohaliku majanduse, hariduse ja seltsielu. Samuti seisab kohalike najal see eripärane õhustik, mis Eestimaa paiku üksteisest eristab ja omanäoliseks teeb. Mis oleks näiteks Hiiumaa hiidlasteta, Setumaa setudeta või Peipsiveer vanausulisteta?

Kahjuks ei ole tegemist üksnes retoorilise küsimusega. Näiteks omanäolise kultuuri poolest tuntud Kihnu saare püsielanikke jääb aasta-aastalt vähemaks. Olenemata moodsa laeva käikupanekust, suurenevast turistide hulgast ja asjaolust, et kõik põhiteenused on saarel olemas. Võib-olla on kahanemine jõudnud juba nii kaugele, et vald ei suuda oma senist arengustrateegiat ellu viia, kuid pikemas vaates on ohus koguni sealse ainulaadse kultuuriruumi kestmine.

Vahest on tegu üksiku juhtumiga, mis peegeldab väikesaare erilisi olusid? Statistikaameti koduleht sellisele arvamusele paraku tuge ei anna: praeguses Eestis on erandlikud hoopis stabiilse või suureneva rahvastikuga paigad. Kahe viimase rahvaloenduse võrdluses suurenes elanike arv ainult igas kaheksandas omavalitsuses. Need asuvad valdavalt Tallinna ümbruses, vähemal määral ka Tartu ja Pärnu naabruses. Ülejäänud ligi 200 üksuses elanike arv vähenes.

Veelgi selgemini ilmneb muutuse polariseeritus maakondade võrdlusest. Üleriigilise rahvastiku kahanemise taustal on Harjumaa elanike arv jõudsalt suurenenud, sajandivahetusest alates 9% ehk ligi 50 000 võrra. Kasvu on toitnud sisseränne Eesti teistest piirkondadest ja see on pööranud positiivseks ka regiooni loomuliku iibe. Mujal on rahvaarv seevastu kahanenud keskmiselt 15% võrra. Ida-Viru, Jõgeva, Järva ja Viljandi on poolteise kümnendiga kaotanud koguni viiendiku elanikke.