VALIMISNÕUNIKUD: vallapoliitik, kas kaitsed ka metsakülas elavat abivajajat?

 (32)

VALIMISNÕUNIKUD: vallapoliitik, kas kaitsed ka metsakülas elavat abivajajat?
Foto: Ilmar Saabas

Veidi üle kuu on jäänud kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni, kus valitakse valla- ja linnajuhid uutele, pärast haldusreformi tekkivatele hiigelomavalitsustele. Kuigi haldusreform on ideaalis õige asi, tekib küsimus: kas suures reformituhinas ja kokkuhoiumeelsuses ei unustata ühiskonna nõrgemaid liikmeid, näiteks puuetega ja pensioniealisi inimesi?

Tõsi, liitumislepingutes on tihti must valgel kirjas, et endistesse vallakeskustesse rajatakse teenuskeskused, jätkatakse kõikide seniste teenuste osutamist ja säilitatakse kõik senised sotsiaalhoolekandeasutused, näiteks päeva- ja sotsiaalkeskused. Ikka kantud ideaalist, et kui inimene vajab abi, on see endiselt käeulatuses.

Paraku on ilusa jutu kattevarjus põhjust muretseda. On küsitav, kas kaugemas tulevikus suudetakse tagada neis osutatavate teenuste piisavalt kõrge kvaliteet ja professionaalsus. Kõige lihtsamaks lahenduseks võib osutuda teenuste uude vallakeskusse koondamine. See aga võib teenused osast abivajajatest – n-ö metsaküla elanikest – ohtlikult kaugele viia. Selleks et metsakülade elanikud ei jääks kvaliteetsete sotsiaalteenuste ja vajaliku abita, on esmajärjekorras olulised kolm märksõna: transport, professionaalsus ja informatsioon, samuti rahalised investeeringud nendesse.

Transport

Eesti maapiirkonda iseloomustab hajaasustus. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab umbes 40% külades alla 25 inimese. Need külad asuvad enamasti (valla)keskustest kaugemal. Haldusreform suurendab neid vahemaid keskustega veelgi – olukorras, kus sotsiaalministeeriumi andmetel ei osutanud 2016. aastal ligikaudu 37% omavalitsusi sotsiaaltransporditeenust. See ei takista üksnes tööhõivereformi rakendamist, vaid võib muutuda ohuks nii haldusreformi eesmärkide teostamisele kui ka haridusteenuste kättesaamisele.

Samal teemal:
Head inimesed, ärge laske end hullutada poliitikute lubadustest suurendada rahalisi sotsiaaltoetusi, nõudke reaalseid tegusid.

Seega on uue ühistranspordikorralduse ning abivajadusele vastava ja paindliku sotsiaaltransporditeenuse väljaarendamine ühinevate omavalitsuste esimene sotsiaalhoolekande arendamise proovikivi. See eeldab palju kogemusi ja teadmisi transpordikorraldusest ning märksa suuremaid iga-aastaseid kulutusi.

Sotsiaaltöötajate professionaalsus

Abivajaduse tekkimise korral ootame kõik, et sotsiaaltöötaja on erialaselt pädev ja tal on piisavalt aega meie vajadustesse süveneda. Paljudes väikestes kohalikes omavalitsustes on viimased 25 aastat toimetanud ainult üks sotsiaaltöötaja, kes on pidanud tegelema kõigi vallaelanike ja küsimustega. Selline olukord ei ole sotsiaalhoolekande arengule kasuks tulnud.

Haldusreformi tulemusena on sotsiaaltöötajatele kavandatud võimalus spetsialiseeruda konkreetsele sihtrühmale või valdkonnale. See aitab parandada sotsiaaltöö professionaalsust ja võimaldab pöörata rohkem tähelepanu ennetustegevusele. Aga kui spetsialiseerumine ja ennetustegevus toimub ainult uues keskuses, mitte piirkondades, siis see ei toeta abivajajat.

Negatiivse stsenaariumi korral võivad vahetult abivajajatega kokku puutuvad sotsiaaltöötajad jääda tööle ainult teenuskeskustesse ning nende ülesandeks võib endiselt kujuneda kõigi piirkonna elanike ja teemadega tegelemine. Seega jätkuks senine pealesunnitud pealiskaudsus, millega kaasneb sotsiaaltöötajate vähene süvenemine klientide abivajadusse ja piiratud võimalus professionaalsust suurendada.

Ühinevate omavalitsuste sotsiaalteenuste arendamise teine proovikivi on see, kuidas tagada investeering professionaalsetesse sotsiaaltöötajatesse, kellel on abivajajakeskne lähenemine, teadmised kohalikust piirkonnast ja kitsamad erialased teadmised sotsiaaltööst.

Informatsiooni kättesaadavus

Kvaliteetne informatsioon on avalike teenuste tarbimise eeldus ja selle kättesaadavust peetakse oluliseks elukvaliteedi näitajaks. Sotsiaaltöötaja ja vallaametnik on väikestes omavalitsustes olnud vahetu informatsiooni edastaja. Kui see kontakt kaugeneb, võib asjakohase informatsiooni kättesaadavus keerulisemaks muutuda.

Enamiku kodanike ja ametnike jaoks on oluline internetist piisava informatsiooni saamine ja e-lahenduste kasutamine. Uuringud aga näitavad, et paljud inimesed, eelkõige vanemaealised ja puudega isikud ei kasuta internetti piisavalt, et saada sealt kogu vajalikku informatsiooni, sh sotsiaalteenuste kohta.

Kui spetsialiseerumine ja ennetustegevus toimub ainult uues keskuses, mitte piirkondades, siis see ei toeta abivajajat.

Ühinevate omavalitsuste kolmas oluline sotsiaalhoolekande proovikivi on informatsiooni edastamiseks mitmekesiste lahenduste leidmine, et tagada kvaliteetne informatsioon kõigile kodanikele olenemata abivajadusest ja elukohast. Üks võimalus informatsiooni vahendada on suurenda kohaliku kogukonna ja külavanemate rolli.

Ühinemislepingutes on kõik omavalitsused vähemalt ühele neist proovikividest suuremat tähelepanu pööranud. Lepingutes on pakutud eri lahendusvõimalusi, kuidas tagada piisav transpordikorraldus, sotsiaaltöötajate suurem erialane pädevus ja individuaalne lähenemine ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavus, selleks et tagada toimiv hoolekanne ka ühinenud omavalitsuses. Kuid toimiva ja abivajajate huve arvestava sotsiaalhoolekande rakendamine nõuab rahalist ressurssi ja oleneb paljuski oktoobris valitavate volikogude liikmete visioonist hästi läbimõeldud sotsiaalhoolekande korraldusest ja valmidusest sellesse investeerida. Ühtlasi ei tohi unustada abivajajatega tegelevate professionaalide ja kogukonna rolli vallaelanike toetamises.

Seega, head inimesed, ärge laske end hullutada poliitikute lubadustest suurendada rahalisi sotsiaaltoetusi, vaid küsige, mida kavatsevad nad reaalselt teha, et elu maal ja metsakülas jääks elamisväärseks ka viie ja kümne aasta pärast, nii sinu ja sinu eaka vanema kui ka ratastoolis naabri jaoks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare