Link kopeeritud!

VALIMISNÕUNIKUD: vene kaart on Eesti valimisvõitluses endiselt moes

 (70)
VALIMISNÕUNIKUD: vene kaart on Eesti valimisvõitluses endiselt moes
Valimiste lähenemine sunnib parteisid taas vene kaardi järele haarama

Reformierakonna plaan muuta lasteaiad eestikeelseks ei ole vene kaardi lauda käimine, küll aga on seda EKRE sarnased ideed.

Parteide valimisstrateegiat kujundavad kaks põhitelge: mingite sotsiaalsete nähtuste probleemina tõlgendamine ja olukorra parandamiseks ideede pakkumine. Eestis tõuseb enne valimisi traditsiooniliselt esile ühiskonna lõimumine, kuigi viimaste aastate integratsiooni seirete andmetel on selleks üha vähem põhjust. Ent pronkssõduri kriisi ajal tehtud arvamusuuringud näitavad, et inimeste ohutunde üleskütmise kaudu on võimalik ühiskond vaenulikeks leerideks lõhestada, mis mõjutab ka valimistulemusi.

Seega on oluline küsida: kas lähenevate kohalike volikogude valimiste kampaanias on ka vene kaart juba lauale löödud? Nimetame vene kaardiks kahepoolsete rahvussuhete tõlgendamist ainult ühe poole vaatepunktist, mille alusel pakutakse keerukatele sotsiaalsetele probleemidele lihtsaid mustvalgeid lahendusi. Analüüsime selles võtmes põhiliselt kahte käimasoleva valimisvõitluse teemat: vene laste­aedade õppekeele vaidlus ja poliitiliste oponentide Kremli-meelseteks sildistamine.

Kolme opositsioonierakonna valimisprogrammides on üks valimislubadusi üleminek eestikeelsele haridusele alates lasteaiast. Esimesena tuli sellega välja Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal: „Praegu algab eestikeelne haridus vene koolides alles gümnaasiumist, kus on võimalik õppida 60% eesti ja 40% ka teises keeles. Ühtse süsteemiga algaks eesti keele õpe lasteaias.” Seega defineerib Reformierakond ühtse eestikeelse haridussüsteemi lasteaias nii nagu praegu gümnaasiumis kehtivagi.

Samal teemal:

Erakonna selgitused reformi vajalikkuse kohta rõhuvad venekeelsetele noortele tööturul paremate võimaluste andmisele ja seeläbi ühiskonna lõhestatuse vähendamisele: „Eesti on peaaegu veerand sajandit iseseisev ja inimarengu aruanne ütleb, et endiselt eksisteerib lapsi ja seeläbi tulevikku kahte leeri jaotav haridussüsteem.” Samuti viidatakse integratsiooni seire andmetele, mille järgi toetab enamik eestlasi ja Eesti venelasi osalt eestikeelset õpet juba alates lasteaiast.

Probleem on olemas, arutagem

Valitsuskoalitsiooni parteid suhtuvad Reformierakonna ideesse valdavalt kriitiliselt: miks tuuakse selline tundlik teema ainult üldise loosungina sisse pärast opositsiooni sattumist, mitte aga valitsusvastutust kandes? See on lahtisest uksest sissemurdmine, mis ei ühenda, vaid pigem lõhestab ühiskonda. Haridusminister Mailis Repsi sõnul oli eelmistel haridusministritel võimalik küsimusega tegeleda, kuid „ühtegi tõsiselt võetavat ettepanekut ei ole olnud”.

Selline kriitika ei arvesta, et probleem on ju olemas ja senine venekeelse hariduse reform alustas valest otsast: mitte lasteaiast, vaid gümnaasiumist. Seetõttu on igati loogiline õigesse otsa tagasi minna ja just seda ettepanek teebki. Kuna laste­aia keele üle otsustamise õigus on seaduse järgi kohalikul võimul, on kohalike volikogude valimiskampaania selle küsimuse tõstatamiseks sobiv koht. Kuna ühiskonnas on väga erinevaid arvamusi, kuidas venekeelse hariduse reformiga edasi minna, on reformi konkreetne idee ja selle üle vaidlemine tervitatav.EKRE analoogne valimislubadus on reformi omast märksa radikaalsem, sest ei räägi osalisest, vaid täielikust eestikeelsest haridusest lasteaiast alates. Samuti erineb EKRE haridusreformi põhjendus – mitte rahvusest olenemata noortele võrdsete võimaluste, vaid ühiskonna ühtsuse loomine.

EKRE kasutab seejuures meile kõigile armsat sõna „eestlus”, mis aga siia ilmselgelt ei sobi, sest eestlust ei saa samastada etnotsentrismiga. Annus enesekesksust on rahvustevahelistes suhetes kindlasti vajalik, kuid nullsolidaarsus kõige erineva vastu ei ole tänapäeval jätkusuutlik.

Peale selle põhineb EKRE valimisprogramm loogikaveal. Mart Helme on oma „kümne valimiskäsu” eessõnas rahvuste segamise vastu, ent ühes käsus lubatakse haridussüsteemi, mis just seda kõige efektiivsemalt teebki.

Loe veel

Seega on EKRE valimislubadus tüüpiline vene kaart, mida ei iseloomusta järjekindlus ega asjalikkus, vaid puusalt huupi tulistamine. Eesmärk ei ole pragmaatilised lahendused, vaid ühiskonna lõhestamine.

Kremli-meelsuse silt

Eesti poliitika levinuim vene kaardi kasutamise viis on oponentide Kremli-meelseks sildistamine. Tavaliselt otsitakse enne valimisi Kremli-meelsust üksteise võidu Keskerakonna tegemistest, aga Ratase võimuletulek Stenbocki majas ja Savisaare tiiva eristumine on olukorda muutnud.

Keskerakond näeb oma missiooni solidaarsuse põhimõttest lähtuva sotsiaalsete probleemide lahendajana ja lõimumine ongi üks selliseid probleeme. Põhiküsimus on sotsiaalne ebavõrdsus – kui Eesti taasiseseisvuse alguses seda rahvuslikul pinnal ei olnud, siis nüüdseks on venekeelsete inimeste palgad umbes 20% madalamad ja võimalused elus edasi jõuda kehvemad. Üks selle põhjuseid on nende õigusliku staatuse muutus 1990-ndate alguses. Kuigi nad uskusid, et kuigi tavainimene ei peaks vastutama nõukogude võimu kuritegude eest, tegi kodakondsuse saamiseks naturaliseerimisnõude kehtestamine nad sisuliselt kaassüüdlaseks.

Seega on Eesti poliitikaväljal koht erakonnale, kes kaitseks venekeelsete valijate objektiivseid sotsiaalseid huve, ja Keskerakond ongi selle niši täitnud. Asjaolu, et erakond saab tervelt 80% väga erineva sotsiaalse taustaga venekeelsete valijate hääli, näitab, kui valuliselt oma madalat ühiskonnapositsiooni tajutakse. Savisaare isik andis edule venekeelsete valijate seas mõned kirkad värvid, ent põhilised pintslitõmbed tehti ikkagi 1990-ndate alguse poliitiliste valikutega.

Kremli-meelseks sildistamise poliittehnoloogia kasutab metafoorseid üldistusi, mis loob võimaluse mitteseotud nähtusi märkamatult siduda. Hea näide on hiljuti Postimehes ilmunud Raul Rebase artikkel, mis toob hakatuseks esile demokraatliku lääne ja mittedemokraatliku ida konflikti Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria vaimus. Edasi järgneb verbaalne sõrmkübara­trikk: Eesti venelaste identiteeti ja hoiakuid ei seota objektiivsete huvidega ühiskonna sotsiaalses struktuuris, mis oleks loogiline, vaid väidetava „idameelsusega” tsivilisatsioonide vastandamise vaimus.

Tavaliselt otsitakse enne valimisi Kremli-meelsust üksteise võidu Keskerakonna tegemistest, ent Ratase võimuletulek Stenbocki majas ja Savisaare tiiva eristumine on olukorda muutnud.

Toodud argumentatsiooni puhul tekib küsimus Eesti demokraatiast. Meil on valijate rühm ja partei, keda see rühm tajub oma huvide väljendajana. Samal ajal tõlgendavad oponendid selle rühma huvide väljendamist Kremli-meelsusena, pannes parteile reeturi sildi. Poliittehnoloogia seisneb siin „lääneliku” demokraatia „idaliku” mittedemokraatia eest kaitsmise retoorikas.

Samuti tekib küsimus Eesti julgeolekust. Pärast Gruusia ja Ukraina sündmusi ei kahtle keegi, et Venemaa on naaberriikidele julgeolekuoht. Kuid sama oluline on näha, et Eesti venelaste objektiivsete sotsiaalsete huvide väljendamise Kremli-meelsusena tõlgendamine on vähemalt sama suur julgeolekuoht. Just see loobki Kremlile potentsiaalse võimaluse Eesti asjadesse sekkuda, sest surub Eesti venelased tema embusse.

Mis riik meil on?

Eelnev analüüs kinnitab, et vene ­kaart on Eesti valimisvõitluses endiselt moes. Viimaste aastate oluline muutus on aga selles, et suurimate trumpide omanikud on vahetunud. Vene kaardist on nüüd võita eelkõige EKRE-l ja Keskerakonna Savisaare tiival, sest see mobiliseerib just nende valijaid.

Vene kaardist on võita eelkõige EKRE-l ja Keskerakonna Savisaare tiival, sest see mobiliseerib just nende valijaid.

Üks mobiliseerimise näiteid on Oudekki Loone kummalised avaldused 9. mai tähistamisel pronkssõduri juures. See kujutab endast jõulist vene kaardiga lajatamist, esitades ründavas toonis ainult ühele poolele mõistetava ajalookäsituse, jättes teise vaeslapse ossa.

Üldistades võib öelda, et eelkirjeldatud valimisvaidluste tuum pole lihtsalt lasteaedade keel või suhted Venemaaga, vaid Eesti riigi olemus. EKRE püüab kõigest väest peale suruda etniliselt homogeense rahvusriikluse ideed, mis läheb vastuollu meie põhiseaduse aluseks oleva õigusriikluse põhimõttega ning nõrgendab Eesti ühiskonna ja riigi kestlikkust.

Seega käib ka kohalikel valimistel vaidlus selle üle, mis riik meil. Milline peaks olema enesekesksuse ja solidaarsuse mõistlik proportsioon? See vaidlus tuleks läbi vaielda, enne kui poliitikavälja äärmusrühmad, kes panustavad inimeste ohutunde võimendamisele, panevad teised parteid ja kogu ühiskonna oma pilli järgi tantsima.

VALIMISNÕUNIKUD

Eesti Päevalehe ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi koostöös ilmuvas artiklisarjas analüüsivad eksperdid sellesügiseste valimiste olulisi teemasid ja aitavad teha tarka valikut.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare