VALIMISNÕUNIKUD | Vote@16. Kool on valmis, erakonnad mitte
Samasuguse leigusega on valimisõiguse laienemist 16- ja 17-aastastele tervitanud ka käimasolev valimiskampaania. Parteide valimisprogrammid on sedavõrd pikad, väheusutavad ja ühte värvi, et muutuvad tüütuks isegi 50-aastasele politoloogile. Noorte teemasid on neis käsitletud pigem lapsevanemate ja pedagoogide kui noorte vaatevinklist. Ajakirjanikud üritavad valijaskonna noorendamise teemat aeg-ajalt tõstatada, tehes noorte valijatega mõne intervjuu, ent needki katsed ei tekita avalikkuse resonantsi. Nii nagu parlamendi aruteludes, paistab ka meedialugudes olevat keskne küsimus, kas nii noored hääletajad on ikka valiku tegemiseks piisavalt targad.
Ühest küljest on selline küsimuse asetus retooriline ja noorte valijate vastu ebaõiglane. 18-aastastelt ja vanematelt valijatelt ju ei küsita, millised teadmised neil valitsemisest on ja kas nad poliitika mehhanismidest ikka aru saavad. Ja ega selline küsimus polekski vabade valimiste printsiipidega kooskõlas, sest hääleõigus pole seotud haridustunnistuse või IQ-testi skooriga. Teisest küljest kinnitavad novembris avalikustatava rahvusvahelise uuringu tulemused, et Eesti põhikooli lõpuklasside õpilased on teadmiste poolest valmis hääletaja vastutust kandma küll.
Nii näivadki 2017. aasta KOV volikogude valimised olevat business as usual. Ometigi on olukord teistsugune. Nimelt on 16-aastased koolikohustuslased ja ka enamik 17-aastasi käib veel koolis. Niisiis on nad institutsionaalselt koondatud ja seda, et institutsioonid mõjutavad inimeste käitumist, on politoloogid teadnud juba aastakümneid. Sellest lähtudes võib mõista hirme, et kooliõpilastest valijatele võivad ajupesu teha õpetajad või koolijuhid, kes omakorda võivad olla parteistunud omavalitusametnike või volikogu liikmete surve all.
Ennetamaks valimiskampaania kontrollimatut kooli tungimist soovitas valimisea langetamise mõjusid uurinud raport koolidele kehtestada valimiskampaania hea tava. Seda ka tehti. Haridusministeerium, õiguskantsleri kantselei ja Eesti noorteühenduste liit töötasid välja põhimõtted, kuidas valimiste ajal tagada kooli neutraalsus. Üldiselt on koolides lubatava valimiskampaania põhimõtted igati normaalsed, muu hulgas on sisse kirjutatud läbipaistvuse ja kontrolli mehhanismid. Loomulikult ei saa see dokument seista väljaspool Eesti haridusseadustikku ja seepärast pole väga imestada, et koolijuht on see, kes otsustab, mis on lubatud ja mis lubamatu. Kui planeeritav üritus pole valimiskampaania neutraalsuse põhimõttega kooskõlas või tekivad selle kohta kahtlused, võib ürituse direktori korraldusel ära jätta.
Aga kui suur on oht, et koolijuhid hakkavad muutunud KOV valimiste olukorda enda huvides ära kasutama? On ju mõned niisugused kuritarvitused varasematel valimistel ilmsiks tulnud. Selle riski hindamiseks lisasime ühele rahvusvahelisele haridusuuringule mõned küsimused, et teada saada, kuidas näevad kooli muutunud rolli direktorid ja õpetajad. Vastajate hulgas oli 111 põhikooli- ja gümnaasiumidirektorit, neist kolmandik kuulus mõnda parteisse. Ootuspäraselt oli parteisse kuulujate osakaal linnades suurem kui maal ja spekulatsioone ennetades olgu öeldud, et kõik Tallinna koolide direktorid ei kuulu Keskerakonda. Õpetajaid vastas üle 900.
Jätkates Eesti suhteliselt apoliitilise kooli traditsiooni, on kaks kolmandikku direktoreid selle vastu, et valimiskampaania kooliseinte vahele tuleks. Samal ajal arvas ainult 6%, et kool peaks poliitikast täiesti kõrvale jääma. Vene koolide direktorite seisukohad on aga vastupidised – nad suhtuvad sallivamalt valimiskampaaniasse, ent ei taha koolide poliitikasse kiskumist Võimalik, et see seisukoht peegeldab ka vene koolide väsimust lõpututest ja halvasti ettevalmistatud reformidest.
Hoolimata jahedast suhtumisest valimiskampaaniasse on valdav osa direktoreid arvamusel, et valimisea langetamise tõttu tuleb koolis teha muudatusi valmistamaks noori ette oma elu esimeseks hääletamiseks. Kõige rohkem pooldavad koolijuhid seda, et esinemas käiksid sõltumatud eksperdid, kes tutvustaksid õpilastele valimiskampaania nüansse. 38% vastanuid kutsuks esinema eri parteide kandidaate ja 22% ei teeks seda mingil juhul. See, kas direktor kuulus mõnda erakonda või mitte, avaldas tema seisukohtadele küll mõju, kuid see polnud statistiliselt oluline, s.t süsteemne. Küll aga suhtusid direktorid valimiskampaaniasse toetavamalt nendes koolides, mis varem olid osalenud varivalimistel.
Üldiselt suhtuvad õpetajad valimiskampaania kooli lubamisse direktoritest sallivamalt. Nendegi selge eelistus kuulub (ratsionaalsetele) ekspertidele. Enda rolli valimisnõustajana ei pea õpetajad kuigi kandvaks – varasemas uuringus tunnistas suur osa õpetajaid, et ei tunne end valimisteemasid õpetades kindlalt, kuid samal ajal pole neil ka märgatavat huvi sel teemal täienduskoolitust saada. Vene koolide õpetajad on aga teistsugusel positsioonil. Nemad tahaksid noorte valijate ettevalmistamises mängida keskset rolli ning on selle nimel valmis ennast harima ja andma rohkem valimisteemalisi tunde. Vene koolide autoritaarsem õpetamiskultuur ilmutas end teiseski aspektis – kui eestikeelsete koolide õpetajatest arvas 10%, et õpilastele tuleks seletada, kelle poolt hääletada, siis vene koolides oli see näitaja 16%.
