Välisminister Marina Kaljurand: häbi peaks tundma vägivallatseja, mitte ohver. Meil on tihti vastupidi
Naiste kohtlemisest igapäevases elus algab kõik muu - soorollid, palgalõhed, klaaslaed. Kuidas me kohtleme üksteist, sellest algab meie vastastikune lugupidamine ja sõltub kokkuhoidmine ühiskonnana.
Muidugi, rääkimisest ainuüksi midagi paremaks ei muutu. Aga iga kodus peksa saanud naine vaatab praegu, kas ja kuidas reageerib ühiskond, ajakirjandus, arvamusliidrid avalikule vägivalla juhtumile. See ei ole, see ei saa olla eraasi. Eraasi on see kõikidele nendele naistele, kes on hirmul, kardavad politseisse teatada, kes pelgavad abi otsida ja küsida.
Naine on füüsiliselt nõrgem osapool, Eestis tihti ka majanduslikult sõltuv mehest - nii perekonnas kui ka töökeskkonnas. See omakorda on vägivalla alandavat, hinge lõhkuvat mõju suurendav, sest naine ei julge, ei taha ja arvab tihti, et ei saa, vägivallale vastu astuda sissetuleku kaotamise hirmus. Ohver tahab oma eluga edasi minna. Ja tal peab see võimalus olema. Aga häbi peaks tundma vägivallatseja, mitte ohver. Meil on tihti vastupidi.
Kui kodus valitseb hirm, siis peab naine suutma kogu oma sisemist jõudu võtma ja küsima abi. Eestis on vajalik tugisüsteem olemas ja naisi aidatakse. Vägivald ei kao, vaid muutub aastatega ainult hullemaks. Ent seda jõudu saab ohver kokku võtta ainult siis, kui ta tunneb selgelt, et ühiskond, mis tema eraelust väljapoole jääb, ootab, toetab ja on valmis aitama.
Iga kümnes kuritegu Eestis on seotud perevägivallaga. Ka mehed kannatavad vägivalla all ja võib karta, et soorollidest ja ühiskondlikest stereotüüpidest tulenevalt on nende psühholoogilised takistused vägivallale vastu astumiseks ja abi otsimiseks vähemalt sama suured kui naistel, kui vahel mitte suuremadki. Vähemalt korra aastas kogeb Eestis vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda 61 000 naist ja 33 000 meest. Naiste jaoks on kõige ohtlikumaks kohaks kodu ja vägivallatsejaks lähedane inimene, siis mehi ründavad enamasti avalikes kohtades teised võõrad mehed.
Kõige ohtlikum koht on naise jaoks tema kodu ja tema lööjaks lähedane inimene. Mõelgem selle peale. See ei ole eraasi. See on meie kõigi asi. Sest vastupidisel juhul jääbki nii, et pooled naised ja enam kui pooled mehed arvavadki, et vägivalla ohver on ise süüdi.
Ei ole süüdi. Ja meie kohustus ühiskonnana on igale juhtumile reageerida ja avalikele juhtumitele reageerida avalikult. Et vägivallaohvrid ka päriselt usuksid, et kui võtate julguse kokku ja helistate numbril 1492, siis astutegi esimese sammu vägivallast vabanemise, enda ja oma laste kaitsmise suunas.
Olen ise selle karmi teemaga Eestis hästi kursis. Olen juhtinud selle valdkonna töögruppe ning osalesin ÜRO naiste diskrimineerimise vastase komitee istungil New York'is juba aastaid tagasi Eesti variraporti kaitsjana, olles aidanud vastava ÜRO konventsiooni raportit ka koostada. Olen seetõttu aastate jooksul naistevastase vägivalla teemal puutunud kokku palju nii sotsiaalministeeriumi ja teiste organisatsioonide selle valdkonna heade ekspertidega, psühholoogidega ja ka ohvritega.
Naistevastane vägivald ei ole eraasi.
Kaitseme palun nii omasid kui ka võõraid, nagu nad oleksid omad.
