Välispoliitika analüütik Kersti Kaljulaidist: Talendid koju… presidendiks! Talle ei olekski Eestis teist väärilist kohta
Pealegi teeb seda (kergelt) naeratades. (Kui see suvine nn. valimiskampaania Eestile üldse midagi andis, siis teadmise, et poliitikud võivad ka meeldivalt naeratada – asi, millega Mailis ja Marina tegid pika puuga ära mornidele Mardile, Allarile, Eikile ja isegi Siimule).
Kersti Kalulaidi CV kinnitab, et ta on kogu aeg juurde õppinud ja olnud uuteks väljakutseteks valmis.
Müts maha nende meeste ees, kes teda omal ajal edutasid. Minu poliitmällu ilmus ta nimi peaministri nõunikuna, aga noid oli teadupärast üksjagu. Sestap hakkasin teda tähele panema Iru Soojuselektrijaama direktorina, sest sel kohal oli pikalt töötanud hea perekonnasõber, olin ise jaamas korduvalt käinud ja teadmine, et nüüd kamandab sama ettevõtet 32-aastane naine, kel polegi inseneripabereid, oli lihtsalt rabav. Sain aga otseallikast teada, et tegu polnud lihtsalt sooja koha tegemisega Toompealt (sund)lahkunule.
Peatselt kirjutati isegi ajalehtedes, et ettevõtte juhtimises tekkinud vaakumis peeti kõige targemaks end kiirelt näidanud uustulnuka edutamist direktoriks. Kiivri alt, millega ta tavaliselt TVs esines, kõlas enesekindlust ja julgeid lubadusi (Tallinn elektriga varustamisest Õismäeni välja). Sestap ei jõua ma täna ära imestada neid, kes kurdavad, et ei tea Kersti Kaljulaidist midagi – 2002-4 oli meil suurte ettevõtete naisdirektoreid sõrmedel üles lugeda ja kui teda toona ei suudetud näha, siis on see ikka meil juurutatud mentaliteedi (praegugi räägitakse kõikides väljaannetes ja kanalites ning korraga vaid ühtedest ja vaadatakse mööda teistest!) ja vaatamise viga.
Samasuguseks ja üldiseks (tasub ikka tagantjärgigi oma tähelepanematust tunnistada) nägemisveaks oli ka selle mittemärkamine, et kui Eesti hakkas 2004.a. täitma talle eraldatavaid kohti Euroopa Liidus, siis läksid tähtsamad kohad ju ikkagi küpses eas meestele. Seda koguni salalepingute alusel (mäletate veel seda, kuidas Reform oli nõus hakkama konservatiivseks parteiks, et Juhan Parts lubaks Euroopa Komisjoni voliniku kohale Siim Kallast). Isegi Euroopa parlamendi valimisseadus muudeti varakult sääraseks, et kord võimule pääsenuil oleks kerge tulutoovatele ja soojadele kohtadele Euroopasse pääseda.
Vähemtähtsate kohtade jagamine käis n.ö. muuhulgas ja hea oli, et neis poliitilistes mängudes leidus ka võimalus 34-aastasele Kersti Kaljulaidile, kes Iru SEJ direktori kohalt siirdus Eesti Vabariigi esindajaks Euroopa Kontrollikotta. Võimalik, et selles etendas oma osa Euroopa alatine ametlik soov, et meeste kõrval saadetakse sinna tööle ka naisi, ent valik osutus igal juhul õigeks. Järgnev oli aga jällegi loogiline selles mõttes, et kui kõik ülejäänud Euroopas istujad pälvisid pidevat tähelepanu, siis Kaljulaid toimetas kuidagi varjus.
Ma ei tea, kui rahulikult või tormiliselt kulges 2010.aastal tema volituste pikendamine veel kuueks aastaks (Läti ja Leedu vahetasid esindajaid), ent Kaljulaidi äratulemisega Luxembourgist jäi küll mulje, et loosung „Talendid koju“ on niisama pruukimiseks.
Tõsi, konkreetseks takistuseks sai kodupoliitikute kaklus just antud vabaneva ametikoha hõivamise pärast (ammused kokkulepped?), ent kergus, millega Kaljulaidist loobus Praxis, oli parasjagu üllatav. Seda enam, et daam oli ju end tõestanud nii analüütikuna kui ka osava sõnaseadjana kümnetes raadioesinemistes. Tean sedagi, et ta üritas nendesse raadiojuttudesse värskust tuua, ent komistas kambapoliitikale.
Kevadel jooksis Kersti Kaljulaidi nimi läbi ka võimaliku presidendikandidaadina, ent ta unustati kohe, sest kümmekond pretendenti ja nende kaaskonnad olid selle koha nimel aastaid elanud ja iga lisanduv isik oli kurjast ning kuulus ignoreerimisele. Nii ka läks ja võib liialduseta väita, et Kersti Kaljulaidil polekski olnud Euroopast tagasipöördumisel väärilist kohta, kui Eesti poliitikute tase poleks olnud … nii madal!
Olen juba kirjutanud ja - meie põhiseaduse tegijad on seda ka presidendivalimiste järjekordse läbikukkumise õigustamise-selgitamise käigus kinnitanud, - et meie poliitikute arust tähendab presidendi valimine riigikogus seda, et valitakse riigikogulane ehk keegi, keda nemad tunnevad ja kes seetõttu ei vajagi reklaami. Kui sellele lisada kambamentaliteet „Meie teiesuguseid lihtsalt ei tunnista“, siis lõppeski valimiskogu nii, nagu ta sai lõppeda. Kollektiivne läbikukkumine kogu rahva ees sünnitas siiski korraks suurema kamba ja hea oli, et sedapuhku suurelt, s.t. oma erakonna-üleselt mõelda otsustanud seltskonnale pakuti teiste hulgas välja kõvade Euroopa paberitega mittepoliitikust proua, kes kõiki oma kiirete ja ladusate vastustega lummas.
Samuti teatud rabedusega, mis mõjus Toompea isehakanud „proffidele“ julgustavalt. Nagu ka teadmine, et kuna Kaljulaidu oli algusest peale jäetud kõrvale, siis polnud mõtet teda ka kahtlustada pikaajalises plaanis presidendiks saada. Kersti Kaljulaidil oli tuline õigus karjatada, et tema vaated on ju kirjas Paide arvamusfestivaliks kirjutatud essees, mis oli (nüüd veel eriti!) kindlasti kuulamis- ja lugemisväärt dokument.
Häda oli lihtsalt selles, et ta ise lihtsalt polnud sel hetkel „äravalitute“ nimekirjas, mis selles vabariigis otsustab vaat et kõik. Hea, et läks teisiti ja vast ta kunagi ise ütleb, milleks ta selle Paide loo n.ö. sahtlisse kirjutas. Täpsemalt öeldes – kellena ta end siis Euroopa kõrgelt kohalt tagasipöördununa ja teadmisi, oskusi täispikituna Eestis ette kujutas.
Lootes, et riigikogulased jäävad oma antud allkirjade juurde (mis on küll vastuolus nn. Kopenhaageni kriteeriumitega, mille üheks nõudeks konkureeriv valimine), vaataks ka pisut ettepoole. Sünnib ju see, millest oleme mitu aastat rääkinud – (suhteliselt) noor inimene läheb Euroopasse, lööb seal läbi ja tuleb Eestisse tagasi. Seejuures pole ta sidet kodumaaga kaotanud ega tähtsaks läinud – mõjub koduselt. Mõistagi muudab uus amet nii mõndagi tema senistest seisukohtadest, lihvib sõnaseadet ja käitumist, ent laias laastus öeldes oleme saamas õiget presidenti suurte muutuste ajal.
Me oleme ajakirjanike kaasabil kõik näinud ja uurinud Kersti Kaljulaidu neli-viis päeva. Tal on teadmisi, mõtteid, avatust ja enesekindlust, temast õhkub tõepoolest empaatiavõimet. Ta läheb ka meid esindama maailma, mida ta õnneks tunneb, ent kus juba mõnda aega poliitikud valetavad rohkem kui kunagi varem – tõik, mida ka avalikult tunnistatakse. Kuidas suurt poliitikat parasjagu tehakse, näitab täna hästi kätte Euroopa tuntuima naisjuhi ponnistused parandada oma aasta tagust kogu kontinenti mõjutanud prahmakat nii, et tema Euroopa poliitika põhisuunad ei muutuks!? Nüüd siis astub mittekergete otsuste tegijate ringi ka meie Kersti.
Naisena Leedu presidendi (aastast 2009) Dalia Grybauskaite kõrvale, kuid meie piirkond on ju andnud veel kaks rahvusvaheliselt tunnustatud naispresidenti Vaira Vike-Freiberga (Läti, 1999-2007 ja Tarja Haloneni (Soome, 2000-12). Ja me kõik usume, et ka neljas naispresident saab olema sama muljetavaldav ja ajalukku jälgijättev riigipea kui teisedki.
