Mäletatavasti oli see Peterburi taustaga mees esmalt siseminister (2001-2003), siis riigiduuma esimees (2003-11), ent ühtaegu ka võimupartei Jedinaja Rossija üks juhtidest ning selle kõrgema nõukogu esimees tänagi.

Mullu moodustatud kontaktgruppi juhtis Moskva poolselt esimesena Venemaa suursaadik Ukrainas Mihhail Zurabov (varasem tervishoiuminister), kes k.a. aprillis asendati ootamatult erivolitustega suursaadiku Azamat Rahmetovits Kulmuhametoviga. Panna slaavlaste nö siseasja lahendama sootuks teistsuguse päritoluga mees (sündis Baškiirias) on mõistagi kõrgem pilotaaž. Putini pressisekretär Peskov ruttas märkima, et küllap Kulmuhametovi kogemus suursaadikuna Süürias (2011-2014, varem 2003-2008 oli Kuveidis) aitab tal kokkuleppeid saavutada. Nagu teada, on Süürias milleski kokku leppima hakatud alles nüüd (Kulmuhametov käis Süüria asju ajamas viimati märtsis), nii et ukrainlaste (Washingtoni ja Brüsseli) nõutust säärase kaadrivalikuga polnud raske taibata. Seda enam, et Kiievit on algusest peale esindanud riigi teine president (1995-2005) Leonid Kutšma.

Nüüd saab vähemalt öelda, et Kutšma sai endale väärilise partneri ja sedagi, et Kremli hoiak kontaktgrupi tegevusse on kardinaalselt muutunud. Põhjust pole raske aimata – äsjast Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamist ja uute lisamist, samuti Kremli pakutud Süüria-alase koostöö eiramist on saatnud lihtne sõnum – „kuniks pole ellu viidud Minski kokkulepped“. Aga just sellega kõnealune kontaktgrupp tegelebki.

Arusaadavalt arutab asja ka Venemaa julgeolekunõukogu, mille liige on Grõzlov ja pole olnud raske märgata, et alates septembrist, kui Kreml alustas sõdimist Süürias, on viimane väga usinalt – nii alaliste liikmete osalusel kui ka laiendatud koosseisus – koos käinud. Mõistagi peegeldab see aktiivsus, et asjad kulgevad soovitust halvemini, sest nüüd võib väita sedagi, et kadumas on usaldus diplomaatide vastu. Just nii saab võtta Zadornovi asendanud Kulmuhametovi asendamist Grõzloviga. Kuna viimasel puudub üldse praktika diplomaadina, siis peaks olema ilmne, et nüüd on Putin diplomaatia asemel otsustanud panustada puhtpoliitilisele lahendusele (eks)tipp-poliitikute osalusel.

Sestap on loogiline, et vähemalt Moskvast antakse üksteise võidu teada, et Grõzlov olla väga jäik mees suhtlemises jmt. Tegelikult on tema stiilist märksa olulisem asjaolu, et Venemaa huvide tagamine rahvusvahelisel areenil on läinud julgeolekunõukogu meeste kätte. Oktoobris-detsembris esindas Venemaad Argentina võimu vahetumise juures julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev. Novembris, enne presidendivalimsite teist vooru käis Argentinas ja ühtlasi ka Brasilias Valentina Matvijenko, kes Föderatsiooninõukogu esimehena kuulub ka Julgeolekunõukogu nö suurde koosseisu.

Brasilia sai - oma kõikuva jalgealusega presidendiga - ära märgitud seetõttu, et Putin jättis äsja (24.12) ärimeestega rääkides teist korda Shanghai organisatsiooni ja ASEANi kõrval märkimata koostöö BRICSiga (kus lonkajateks algus ja lõputähed, ehk siis Brasilia ja Lõuna-Aafrika). Lisagem Grõzlovile ja Patrsuhevile presidendi administratsiooni ülema Sergei Ivanovi väisang novembris Helsingisse, et poleks kahtlust Julgeolekunõukogu liikmete järsult kasvanud aktiivsusest rahvusvahelisel areenil.

Aga see tõstatab nii või teisiti küsimuse, et antud seltskond lihtsalt ei usalda ei valitsust ega välisministeeriumi. Julgeolekunõukogust on saanud tähtsaim võimukeskus.

Venemaa presidendi administratsioonil, õigemini selle hoonel on nüüd ka juba põhjust silma peal pidada, sest kaugvedude autojuhid, kes pole siiani oma novembris alanud protestiaktsiooni lõpetanud, on kahel korral protestinud just selle hoone ees. Kõnelejateks neil kogunemistel on aga olnud kommunistidest riigiduuma saadikud! Igal juhul on see midagi uut Venemaa poliitelus. Kui kommunistide ettevõtmisi veel kannatatakse, siis muude poliitikute vastu paistab võimul närvi mitte jätkuvat. 25. detsembril hääletati Karjala pealinna Petrozavodski (Petroskoi) linnapea ametist maha Galina Širšina, kes 2013. aasta septembris oli isehakanud kandidaadina (hiljem asus teda toetama partei Jabloko) suutnud valimistel võita Jedinaja Rossijat esindanud linnapead. Endine koolidirektor toimetas julgelt nomenklatuuri preemiatest ilmajätmise ja transpordihindade alandamisega, ent tuli korraldus... Pole ilmselt juhus, et Širšina mahavõtmise etendus algas võimupartei uute noorteühenduste esindajate kollektiivse demaršiga, kes ladusid linnanõukogu liikmete ette petitsioone noorte allkirjadega, milledes süüdistati linnapead kõigis surmapattudes. Igal juhul muljetjättev märguanne võimalikest kasutatavatest taktikatest Venemaa riigiduuma uue koosseisu valimistel, mis teatavasti toimuvad septembris 2016.