Kiievi valitud laul ajas viivitamatult Kremli propagandamasina närvi ja reageerima nii kodus kui välismaal. Võib arvata, et just see puhkenud sebimine kindlustaski vajaliku lisatähelepanu laulu sõnadele ehk sellele, mis on aastaarvu taga. Suurepärane tekst – kedagi nimeliselt ei nimetata, ent kõik saavad aru, millest-kellest jutt. Eriti need, kes ise või kelle esivanemad midagi samasugust üle elasid.

Üdini tuttav sõnum – inimeselt võetakse olulisim – noorus, tulevik ja tegija kuulutab külmalt - „ma pole midagi teinud.“ Küünilisus stiilis „mind ei ole, olen roheline mehike“ sai ootamatu meeldetuletuse. Samas tuli Venemaa välja (poliitikavaba) superlauluga, millele polnud raske edu ennustada. Ent – Ukraina ja Venemaa on tülis ja aitab sellestki, kui ühel laulul on poliitiline sõnum, mis sest, et poliitkorrektne jne.

Võib väita, et üsna varsti oli kõigil selge, et Ukraina ja Venemaa vaheline poliitiline mõõduvõtt Eurovisionil on möödapääsmatu, sest vähemalt pärast lõpptulemust hakkavad mõlemad ühe pealejäämist teisest selgitama oma poliitika võiduna/kaotusena. Lauluvõistluse reglement aitas sellele kaasa – kahe riigi laulud sattusid erinevatesse poolfinaalidesse ja ikka nii, et Venemaa laul enne ja Ukraina oma pärast. Kontrast oli tohutu, sest Jamala võitles nagu omaette klassis – ainuke ballaad. Päevateemaline, mida kinnitasid ka mitme Balkani riigi laulud lähiminevikust.

Ent eks ole teisigi päevateemasid, mis kõlavad pea igal Eurovisionil ja milliseid on siiani selgelt eelistatud. Ehk siis toimus ka duell harjumuspäraste ja suurt ametlikku toetust saavate valuteemade ja poliitilise valuteema vahel, mis nagu puudutaks väheseid ja pole nagu oluline. Pealegi said kõik aru ja nägid, et Jamala läheb üksinda selgelt millegi suure ja ikka võitmatuks ja oma jutu juurde jääva vastu. Läks naisena, läks sõnumiga…

Viimasel kahel aastal on tihti tundunud, et Ukrainas suhtes tänagi tehtavat ei mõisteta piisavalt. Sestap võis juba riikide žüriide poolt antud punktide järel tunda rahuldust sellest, et elame õigel kontinendil, kus on piisavalt suure poliitika jagajaid ja neid, kes oskavad hinnata lähiajaloo ühe senise valukoha oskuslikku sõnalist-muusikalist meeldetuletamist kõigile. Telefonihääletuse tulemuste teatavaks saamine aga oli suisa suur kergendus – meie mandri asukate hinnangutes on esikohal ikkagi õiglus ja on ka valmisolekut oma hoiakut näidata. Kui mitte täna, siis millal veel!? Kui mitte laulus-muusikas, siis kus veel!?

Hea on seegi, et taas ilmnes oma õiges sisus viimasel ajal paljuräsitud solidaarsus. Õige asja eest saab ikka küll seista koos!

Palju õnne, Ukraina, et andsid võimaluse end järgmisel kevadel suure rõõmuga külastada.