Välispoliitika analüütik USA saatkonna jälgimisüksusest: kas nüüd on Eesti kord aidata Kremli propagandat?
Eile astusin abikaasaga üle hulga aja Kentmanni nurgal asuvasse sõõrikute kohvikusse ja patseerisime seejärel piki Kentmanni tänavat, mis kella 10 paiku hommikul rabas tühjusega. Kuna päike paistis vaid USA saatkonna-poolsele servale, läks mu „tundmatut päritolu“ naine sinna ja kõndis nagu nimme saatkonna eest läbi ehkki hõikasin „Nüüd pannakse sind kirja.“ Turvaputkast vaid naeratati ja naeratasime vastu. Tänast „Postimehe“ lugu lugedes tuletasin meelde, et kuni Sakala nurgani tuli tänaval vastu/möödusime veel neljast inimesest, kes ei torganud mitte millegagi silma, aga see selleks.
Paar tund hiljem juhtusin Vene telekanalit vaatama just sel hetkel, kui Putin ise juhtis tähelepanu sellele, kuidas USA sekkub teiste maade siseasjadesse, kommenteerides USA esildisel toimunud FIFA korruptantide kinnivõtmist Šveitsis, seda Venemaasse hästi suhtuva Sepp Blatteri tagasivalimise eelõhtul, ja ründas pikalt USAd nii reainimeste kui poliitikute õiguste rikkumises nende jälitamist silmas pidades. Seejuures tuletas Putin meelde nii Assange`i kui Snowdenit, tänu kellede paljastustele („Wikileaks“ 2010 jmt.) üldse räägitakse sellest, et suurriigid ja luureteenistused jälgivad enamikes olulistes riikides salaja nende kodanike käitumist. Vene propagandale omaselt järgneb Putini igale esinemisele mitu päeva kestev nn. teemaarendus ja on kindel, et täna „Postimehes“ ilmunud materjal kolmel leheküljel leiab sellest kindlalt kasutamist, sest näete – isegi pisike Eesti on mures!
Kui asju laias laastus võtta, siis polnud Wikileaksi paljastused tegelikult mingi uudis totalitarismi tingimustes elanud Ida-Euroopa kodanikele, küll aga olid korralikuks šokiks Lääne maailma kodanikele, kes olid küll kuulnud Nõukogude ja teiste idabloki riikide spioonidest, ent et ise ka luuratakse ja oma inimeste taga, oli neile ikka uudis küll. Tõeline probleemiks kujunes aga see, et antud uudis prahvatas inimeste mõttemaailma siis, kui internet, mobillside olid juba igal pool ehk siis vastuvõetu, teadvustatu mastaabid olid globaalsed. Järsku osutuski tõeseks, et Suur Silm jälgib meid kõiki. Teisisõnu tahan öelda seda, et selle uudise vastuvõtuvõime ja efekt olnuks sootuks teine, toimunuks midagi Wikileaksi taolist mitte 2010, vaid hoopis 2005 või 2000 ehk siis vastav teadvustamine oleks toimunud n.ö. järkjärgult ja väiksemate koguste – vastavaalt teaduse earengule - juures.
Esimene info tuli õnneks veel n.ö. kõrvalt, omamoodi neutraalselt allikalt, austraallaselt Julian Assange`ilt, keda vajaliku infoga varustas USA enda kodanik Bradley Manning ja varsti hakkas seda piisavalt lahjendama teadmine, et näiteks Google`is on juba nähtav ka sinu hoov ja rõdule olevad asjad. Olukord teravnes ja politiseerus järsult pärast Edward Snowdeni väljatulemist ja Moskvasse ilmumist juunis 2013, mis pidanuks kõigile selgeks tegema - paraku võttis see kauem aega ja jätkub tänagi -, et uus külm sõda on reaalsus. Ei aidanud ka selle kiire ülekasvamine kuumaks sõjaks Krimmis ja Ida-Ukrainas - paljud ju ei taha tunnistada sedagi! Ühesõnaga – me elame hetkel maailmas, kus toimuvad kardinaalsed muudatused, ent tänu vahepealsele „muretule ajale – 1990ndad-2000ndad – ja tohutule ning oskuslikule propagandasõjale on tegelikult toimuva adumine paljudele raske. Jätkuvaltl! Lihtsaim näide – kas Venemaa sõdurid on Ida-Ukrainas või mitte (kirjutasin juba: 1936-39 sõdisid Hispaanias „vaid“ Nõukogude vabatahtlikud, ent 9. mail 1945 mälestati neid kui „Punaarmee sõdureid“).
Tegelikult pole üldpilt paljus paremaks läinud ka pärast augusti-septembrit 2014, kui Kreml pärast sõjalist edu Ida-Ukrainas, mis „tagas“ vaid sanktsioonide jätkamise, ehitas kogu oma poliitika strateegia üles USA lahutamisele Euroopa Liidust ja asus esimest kõikides pattudes süüdistama (EL lõpetaks sanktsioonid, ent USA ei lase jmt.). Sealt peale on Kremli propaganda regulaarse järjekindlusega paisanud ekraanile ja eetrisse nii Wikileaksi aegseid (Eesti puhul puudutab see aastaid 2006-10, millest „Postimees“ kirjutas 28.01.2011) kui Snowdeni abil saadud infot USA jälitustegevusest erinevates riikides, k.a. riigijuhtide jälgimist.
Põhimõtteliselt on see sajanditevanune tegevus, ent sama asja interneti-mobiilajastu tasemel tegemine on vaieldamatult omamoodi uus sõna. Pole ka raske märgata Kremli „USAd paljastavate“ inforünnakute ajastatust – ikka Merkelile ebamugaval momendil, teatud kohtumiste eel. Kindlas järjekorras näidatakse ka piiririikide valitsuste „mõjutamist“ ja neile ettekirjutuste tegemist – ühesõnaga, Venemaa televaatajale antakse pidevalt teada, et USA on neid taas oma vaenutegevusega ümbritsenud ja värske 3-leheküljeline info koos paljastusega – vaadake, kes seda teevad, mis kohe kindlasti on meie võimurite aps - leiab selles oma koha..
Ameerika valitsuse soov oma välismaal tegutsevaid kodanikke kaitsta on arusaadav, nagu ka vastavate valitsuste nõustumine sellega. Pole mingi saladus, et varem tegeleti sellega samuti, ent salaja ehk siis vastava tegevuse vormistamine on suur samm edasi ja aja märk. Paratamatult kaasneb antud tegevusega oht, et jälgimise alla satuvad ka n.ö. juhuslikud kodanikud, ent kuniks suurriikide suhted on, nagu nad on, tuleb sellega leppida.
Omaette probleemiks on ja jääb see, kas sellest kõigest peab iga päev massimeedias kirjutama ja rääkima? Mõistagi on inimõigused olulised ja viimasel ajal on just eriti hakatud muretsema vähemuste õiguste pärast. Sestap on omamoodi loogiline, kui lüüakse lamenti „juhuslikult“ jälitamise alla sattunud isikute pärast, keda ju samuti on selge vähemus. Ent targem on tajuda, et me elame sõja ajal ja selles veendumiseks piisab pilgust uudistele telekas või mobiilil. Kui otsida lahendust, siis ikka sõdade lõpetamises. Eeskätt Iraagis. Ka Assange sai tuntuks tänu videole, mis näitas kui külmalt tapeti inimesi Bagdadis 2007.a. näotult ja valedega alustatud sõja käigus.
Kahe usulahu teineteisele vastandamine oli viga ja kurikuulus kalifaat oli selleks ajaks olemas, ent sellest eelistati vaikida. Paraku annab sõdimine ühes piirkonnas alati õigustuse sõja alustamiseks teises piirkonnas ja oleme juba piisavalt näinud, kui külmalt tapetakse inimesi ka Ida-Ukrainas. Ehk siis – kõik sõjad tuleb lõpetada, sest rahus elamine on inimese üks peamisi õigusi. Siis saab kokku tõmmata ka „nähtamatuid rindeid“, mis enam ei olegi „nähtamatud“, ja hakata neid tänasele uuele ajastule vastavas mõistlikus mahus ja ulatuses kajastama.
