Välispoliitika analüütik: Yana Toomi osalemine Vene parlamendi segakoosseisus toob meelde Keskerakonna ja Ühtse Venemaa leppe
Detail, mis mõistagi tuletab meelde meie Keskerakonna ja Jedinaja Rossija vahelist koostöölepet, mis ju näeb ette kohtumisi, infovahetust jne. Föderatsiooninõukogu esinaine Matvijenko jõudis veel 20. detsembril mainida Europarlamendi liikmete võimalikku sõitu Süüriasse, ent täna on selge, et need, kes nädal hiljem Tallinnas pidanuks sõidust midagi täpsemalt teadma, ei teadnud seda teps mitte.
Ma juba jõudsin oma eelmises antud sõidu teemalises kommentaaris märkida, et Venemaa sõdimine Süürias oli omamoodi kõrvaloperatsioon Krimmi ja Ida-Ukraina „unustamiseks“. Kuna Lääs pakkumist vastu ei võtnud, vajas Moskva kusagil kiiret ja selget võitu, mis Aleppos sai ka teoks koostöös Türgi ja Iraaniga. Seejuures anti Aleppos allajäänutele õigus koos relvade, naiste ja lastega lahkuda mujale Süüriasse.
Põhimõtteliselt tähendab see üksnes ajutise relvarahu väljakuulutamist kuniks selgub sõja vastasrinde esindajate ehk siis USA juhitud lääneriikide koalitsiooni ja kohalike ehk siis Saudi Araabia, Katari, Egiptuse, Iraagi ja Jordaania juhtide seisukohad. Sestap oli Moskval oluline näidata, et rahu tegemise ajal toetavad teda ka mõned eurosaadikud ja vastavad riigid said üles loetud. Koos Toomiga olid seal nüüd prantslane, itaallane ja Läti esindaja Europarlamendis ning Assadi näole on viimaste kuudega saanud ka üks Briti ja kolm Prantsuse parlamendi liiget.
Putin teadet sellest, et kirjutati alla relvarahu kokkulepped, tuleb ainult tervitada. Eile tegi Moskva ÜROs teistele Süüria konfliktis osalejatele ametliku ettepaneku liituda Moskva-Ankara-Teherani algatusega. Samas tuli välisminister Lavrovi suust parajalt kentsakas lause sellest, et loodetavasti liitub pärast ametisseastumist 20. jaanuaril selle protsessiga ka uue USA presidendi administratsioon. Elik – praeguselt Obama omalt seda nagu ei oodatagi. Läks mõned tunnid mööda ja tuligi selgitus ebalemisele – USA teatas uute sanktsioonide kehtestamisest Venemaa asutuste ja isikute vastu ning seda tulenevalt häkkimistest USA infosüsteemidesse presidendivalimiste eel ja järel. Seejuures tasub tähelepanu pöörata USA esitatud süüdistustes olevale jutule sellest, et Ameerika pinnal olnud arvutite vastu kasutatud süsteem jäi teistkordselt vahele kaks nädalat tagasi Ida-Ukrainas, kus Ukraina armee arvutitest saadi info nende kahurite asupaikadest, mis mõistagi viidi kiirelt rivist välja. Ühesõnaga – Ameerika lajatas kogu rinde ulatuses, millest 35 Vene diplomaadi väljasaatmine 72 tunni jooksul on pigem pinnavirvendus.
Miks ma sellest siin pikalt kirjutan?
Põhimõtteliselt oli Eurosaadikutel õhkõrn võimalus pajatada esimestena Euroopas midagi sellest, mida Assad neile ja oma otsesele liitlasele (!?) ütles. Või mida oma silm reisil tabas. Juhtumisi just samal ajal nii Moskvas kui Washingtonis tehtud suure poliitika käigud aga lõid sootuks uue suhete seisu.
Sestap - kui veel enne häkkimise-vastaseid sanktsioone võis mõni mees heietada lootust, et Putin ja Trump võivad üle meie peade kokku leppida ja siis on oi-oi keda vaja, tuleb nüüd leppida sellega, et mõistliku suhtlemise taastamine kahe suurriigi vahel võtab kohe kindlasti seni loodetust kauem aega.
Ja siis arenevad ka Süürias juba sootuks teised tendentsid, milliseid mitte keegi, k.a. Putin ei oska täna välja pakkuda. See käib ka sõjapõgenike liikumise kohta.
