Ja kahju on ka IRL-ist. Mäletan hästi, kui see erakond Isamaa nime all poliitilisele areenile tuhises. Olin tollal tema veendunud valija ja korra isegi kandideerisin kohalikel valimistel Isamaa nimekirjas, ehkki erakonna liige pole ma kunagi olnud. Miks ma seda tegin? Kas sellepärast, et jagasin konservatiivseid väärtusi, mida praegu nii kangesti rõhutatakse? Sugugi mitte! Konservatiivsus polnud kindlasti sõna, mis oleks tollast Isamaad iseloomustanud, hoopis vastupidi. Isamaa – see oli poisikeselik uljus, kärsitu tegutsemistahe, läbematu soov plats vanast sodist puhtaks lüüa ja endine ühiskonnakord vastutust kartmata kummuli keerata. Just nimelt see köitis ja võlus ning tegi Isamaast vaieldamatult kõige nooruslikuma, kõige moodsama erakonna.

Isamaa – see oli poisikeselik uljus, tegutsemistahe, soov plats sodist puhtaks lüüa.

Konservatiivsetena mõjusid tollal hoopis ettevaatlikud rahvarindelased, pragmaatilised kolhoosiesimehed ja tehasedirektorid, kes muudkui viibutasid näppu, manitsesid, hoiatasid, püüdsid järskudest muutustest hoiduda ja tillukeste taadisammudega edasi liikuda. Nemad olid oma aja konservatiivid, aga mitte Mart Laar. Jah, muidugi, tema iidolid olid Reagan ja Thatcher, kaks nimekat konservatiivi. Aga mõtleme sellele, et alles mõni aasta varem oli Eestit valitsenud Karl Vaino. Tema kõrval tundusid Reagan ja Thatcher lausa vabameelsuse etalonidena.

Ühesõnaga oli tollal kõik teisiti. Isamaa ei olnud pidur, vaid mootor. Uuenduslik, värske, äge. Ma tean, et see võib tunduda uskumatu neile, kes loevad praegu ajalehest arutelu selle üle, kas Kaia Iva on konservatiivse erakonna jaoks vastuvõetav juht või libastuti tema kandidatuuri esitades liigsesse vabameelsusse. (Ikkagi ju naine, oh õudust!) Või neile, kes jälgivad tülpinult jätkuvat vigisemist kooseluseaduse üle, millesse takerdumine sarnaneb haletsusväärse vaatepildiga, kuidas ätt ei saa saunas endale sokke jalga. Tilluke probleem, aga kui palju pusimist!

Ollakse ettevaatlikud, igavad ja tüütult vooruslikud. Kas tõesti loodetakse sellega hääli võita? Kelle omi? Paljuke on Eestis neid inimesi, kellele lähevad korda ideoloogiline puhtus ja ustavus kivinenud väärtustele, kui nende tagant pole aimata värsket energiat ega tänapäevaseid ideid?

Pigem meenub vana komme, mille kohaselt pühitseti vana kuningas vahetult enne surma mungaks, teiste seas ka kõige suuremad rüblikud ja eluvennad. Aastad tegid oma töö ning mungarüüs oli kunagisel võimsal valitsejal kindlam tunne hauda minna ja seal rahus puhata.

Loodangi siinkohal, et IRL-i kongress möödub õndsas vaikuses ja rahus, nagu on ühele konservatiivsele erakonnale kohane. Ja sellele järgneb soliidne tukkumine kamina ees, tekk põlvedel, seintel fotod minevikus korda saadetud kangelastegudest.