Koalitsiooni kaardimaja ähvardavad rasked eelarveotsused, misjärel ollakse kohe silmitsi kahaneva populaarsusega. Sellest lõputa õudusest pole aga väljapääsu enne, kui valijad jätavad koalitsioonierakonnad järgmise aasta suvel europarlamendi kohtadest ilma.

Vaikus enne tormi

Pole mingi uudis, et riigil on rahaga kitsas käes. Kui selle aasta eelarve on plaanitud eelmise aasta omast 20 miljardit krooni suurem, siis järgmisel aastal on tõus ehk paar miljardit. Senine valitsusliitude edu on põhinenud võimalusel kulutada piisavalt, tegemaks valijatele puust ja punaseks ette, et võimulolijad “hoolivad” neist. Kuid edaspidi pole see enam võimalik – raha väljajagamiseks enam ei ole. Valijad, kes ootavad helduse jätkumist, küsivad, kes on süüdi. Vastus, olgu see tõsi või mitte: süüdi on koalitsioonierakonnad.

Praegu ollakse Toompeal äraootaval seisukohal. Kõik hakkab olenema rahandusministeeriumi selle aasta majandus-prognoosidest, millest esimene tuleb välja 2. aprillil.

Esimesed karmid otsused tuleb teha maikuus, mil kinnitatakse järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia. Kõikide märkide järgi elatakse see üle. Kuid tingimusel, et kõik peavad kannatama. Ükski võimupartner ei tohi isegi mitte näiliselt saada oma lubaduste jaoks rohkem raha kui teised.

Raskemaks aga läheb augustis-septembris, kui saabub aeg panna segase “strateegia” dokumendi koostamise asemel kokku riigieelarve. Seniajani võivad kõik veel hellitada lootust, et ehk lähevad prognoosid paremaks ja raha tuleb tagasi. Kui seda ei juhtu, läheb ministrite vahel tõsiseks vaidluseks selle üle, kes kui palju saab.

Kuid prognoosid ja reaalne elu ei muutu poole aastaga isegi parima tahtmise juures tagasi selliseks, nagu nad olid aasta tagasi. Inimeste palkade kasv peatub sügiseks ja suur inflatsioon sööb nende hoiuseid ja võimalusi head elu elada. Valitsusel pole neile 2009. aastaks mitte midagi rõõmustavat lubada. Nimelt seetõttu on sügisel oodata suurimaid tülisid koalitsiooni sees, sest iga võimuerakond üritab endale tähtsas valdkonnas viimast krooni välja pigistada.

Huvitavaks indikaatoriks saab see, kas ja kuidas vaidlused avalikkuse ette jõuavad. Kui vaidlused avalikkuse ette ei jõua, näitab see hoolimata pidevast nohust ja köhatustest valitsuse väga head tervist. Kui aga kõige karmimad vaidlused jõuavad avalikkuse ette, näitab see, et valitsus on kopsupõletikus. Eelmisel aastal hoidis piisava hulga vaba raha olemasolu vaidluste lekkimise ära. Mis peaks see aga sel aastal olema?

Praevad omas mahlas

Opositsiooniline Keskerakond näitab juba, et neile olukord meeldib. Laupäevaselt erakonna volikogult paiskas esimees Edgar Savisaar välja sõnumi, et neil pole valitsusse mingil tingimusel kiiret. Selle asemel panustab ta lootusesse, et raha- ja majandusraskused hävitavad võimuerakondade maine ilma sellele kaasa aitamata. Istu vaid vagusi opositsioonis ja valitsus kaotab ise järgmised valimised.

Seega ei lähe koalitsioon vaatamata tülidele ka varasügisel laiali – pole kedagi asemele panna. Miks peakski Keskerakond püünele ronima, sest ega nemadki suudaks imesid teha. Kui raha pole, pole vahet, kes valitsuses on, sest kärpida tuleks niikuinii.

Kuid selline suurel tulel praadimine hakkab paratamatult sööma valitsusparteide reitingut. Isegi kui lükata käima kampaania, et liigsuureks puhutud kulutamislootuste taga oli sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar, saab suurimaks kannatajaks Reformierakond ja peaminister Andrus Ansip. Reformierakond on end paraku kuulutanud Eesti majandusedu “isaks” ja väitnud, et nende poliitika on kõige hea taga. Kui mitte enne, siis sügisel taipavad valijad aga, et mingit edu majanduses enam pole, ja Reformierakonna suured toetus-arvud hakkavad mühinal sulama.

Võim versus vaim

Kui mitte enne, siis sügisel tuleb teha veel kaks kindlalt paljusid ärritavat otsust. Novembri lõpus avatakse Vabadussõja võidusammas. Nähes seda elusuuruses, langetab enamik inimesi otsuse, kas praegustes vaidlustes oli õigus vaimul või võimul. Vaimuinimeste jaoks vist enam vahet pole ning järgmistel valimistel hääletavad nad jalgadega.

Teiseks tuleb aasta lõpus otsustada Iraagi sõjas osalemise pikendamine. Eelmine kord oravatega valitsust tehes pani Keskerakond Iraagi missiooni mandaati kirja, et Eesti poisid on seal vaid ÜRO mandaadi olemasolul. Tollal itsitasid reformierakondlased pihku, sest keskerakondlased ei saanud päris täpselt maailmas toimuvast aru ja lootsid sellega Eesti üksuse koju tuua. Nimelt oli ÜRO mandaat täitsa olemas, kuigi seni polnud Eesti otsus sellega seotud.

Aga nüüd on Keskerakond justkui kogemata komistanud aardelaeka otsa, sest sel aastal tõenäoliselt seda enam ei tule ja selle asemel tuleks teha Iraagiga kahepoolne leping. Erinevalt NATO egiidi all olevast Afganistani missioonist on Iraak aga ebapopulaarne. On täiesti välistatud, et Keskerakond jätaks tüliõuna koalitsiooni kapsaaeda viskamata. Sotsid on selles asjas niikuinii lõhki. Reformierakonnas ja IRL-is aga küpseb vaikne pikendamise plaan, sest suhteid USA-ga peetakse tähtsaks. Kuid riigis tuleb seekord suurem kähmlus kui kunagi varem, kaotajaks on valitsuse reiting.

Õudne lõpp juunis

Selliselt väga raskelt positsioonilt lähevad koalitsioonikaaslased 2009. aasta juunis toimuvatele europarlamendi valimistele. Näiteks Reformierakond tahab seda võita ehk võtta pooled Eesti kuuest kohast. See on aga ees seisvaid raskusi arvestades võimatu, kui arvestada veel asjaolu, et terves Euroopas kasutavad valijad neid valimisi põhiliselt valitsuse vastu protestimiseks. Kui sama koalitsioon on nende valimiste eel veel võimul, saavad kolm kohta pigem rohelised kui oravad. Kuid võimuerakondade kaotus europarlamendi valimistel lõpetaks selle koalitsiooni üsna päevapealt. 

Juba oktoobris ootavad ees kohalikud valimised ja Reformierakonna suur plaan on Tallinn “ära võtta”. Kaotanu mainega ja koostöös teiste luuseritega seda ei saavuta. Jääb kaks võimalust: minna opositsiooni ja üritada sealt või võtta Kesk-erakond valitsusvastutust kandma. Oletades, et majandusnäitajad on natuke paranenud, võiks Keskerakond kampa tulla küll. Enne kohalikke valimisi saaks veel riigieelarvet mõjutada, kõik eelnenud hädad sotside ja IRL-i kaela ajada ning kohalikud volikogud enda jaoks päästa.

Aga võib-olla visatakse või liigub hoopis Reformierakond opositsiooni ning Keskerakond, IRL ja keegi kolmas teevad puhta töö. Oravatel puudub erinevalt kõigist teistest igasugune kogemus, kuidas opositsioonist valimisi võitma minna.