Valla asi ja kroonu asi
Riigivalitsus on meil selle poolest hea, et reisivaeva ei põlga, jõuab ka kõige kaugemate kolgasteni meie suurel kodumaal. Eriti suvel, aga eks talvel olegi maal pime ja rahva hädasid pole näha niikuinii. Mullu suvel, näe, käisid isegi Vilsandil ja Hiiumaal Kõpus ära. Ja ega tulemusedki lase ennast kaua oodata.
Võtame Vilsandi, seal on rahvuspark. Rahvas kaebab juba ammu, et linnud teevad liiga, sulistavad, kus pähe tuleb, ei lase elul areneda. Investeeringuid ei tule. Ja mis sa teed – rahvuspark ju, tähendab, kroonu linnud, kes neid tohib ära ajada!
Kuid õnneks – nii oli see vanasti. Et kui rahvuspark, siis kroonu asi. Nüüd on inimesed igal pool kirjaoskajad, tulevad toime ka ilma kroonu tarkuseta! Ja riigivalitsus andiski selle rahvuspargi-asja vallavalitsuse ajada. Et teevad rahvuspargist vallapargi. Miks mitte, on linnapargid, tulevad ka vallapargid.
Räägitakse, et Investorgi olevat juba leitud. Rootsi riigi alam pidi olema, tähendab, on viisakas inimene. Ega ta oma nime võigi igaühele kuulutada. Vallavalitsusi on meil ju palju, vaat kui hakkavad kõik tema ukse taga käima ja lunima, et tulge, isake, investeerige meie juurde ka! Inimene ei saaks enam üldse rahu! Aga rootslane on rahuga harjunud.
Nii et selle Vilsandi asjaga on kõik korras. Aga Kõpu inimesed Hiiumaal elavad tänini teadmatuses. No tuli valitsus suvel ja kurtis rahvas talle oma muret: pole tööd, pole arenemist, pole üldse mitte midagi! Ütleski keskkonnaminister, arusaaja inimene: "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: teeme teile rahvuspargi!"
Aga rahvas on meil, teate, säärane – umbusklik. Ei usu riiki. Peaksid ju mõistma, et ega rahvuspark tähenda iseenesest midagi – rohkem niisama ilus sõna. Aga nemad võtsid kohe tõsiselt – justkui oleksid vanad ajad ja vene kroonu.
Nii kui sõna "rahvuspark" kuulsid, nii saed-kirved kaenlasse ja kohe padavai metsa! Et mine tea, pärast on kroonu puud ja ei tohigi võtta. Aga kellel saun vaja üles raiuda, kellel aiad ripakil, puupilbas kulub ära igaühele!
Nii nad seal siis saevad-raiuvad siiani, ei pea öösel ka vahet. Ja mitte ainult inimesed, kroonu ise ka! Riigimetskond on kohe esimene saagija. Ma arvan, et see on sellest, et meil on kristlik kolmainuvalitsus, kes käib Õnnistegija sõna järgi: ärgu su pahem käsi teadku, mis parem teeb. Aga noh, võtavad metsa maha, eks siis tulegi rahvuspark, ilus ühest otsast teise vaadata.
Üldse olen mina täitsa selle poolt, et riigi asju ei otsusta riik, vaid inimesed koha peal. Nii on palju rohkem häid algatusi. Näiteks Villivere rahvas olevat maha teinud, et Tartu linn viiakse üle. Mitte Villiveresse, mis seal sellega peale hakata! Eks rahvatarkuski ütle: vii siga ülikooli, siga jääb ikka seaks.
Lihtsalt tuleb viia soodsamasse paika see vana Dorpat: vaat nii, et Tartu maantee käiks Villiverest läbi. Siis tulevad investeeringud, rahvas saab tööd. Investor olevat selge sõnaga öelnud: olgu Tartu maantee, siis tema tuleb Villiveresse. Nii et igati mõistlik algatus! Oleks selliseid vaid rohkem.
