Link kopeeritud!

Vampiiride videvik, inimeste loojak

 (2)
Vampiiride videvik, inimeste loojak
Rauno Volmar

Kui üritasin kirjutada ülevaadet 2009. aastal ilmunud tõlkeilukirjandusest (vt Looming nr 6, 2010, „Allakäigutrepist üles?”), jäin ülesandele alla: raamatute mass oli hõlmamatu, ilmvõimatu tundus sadade tõlkijate tööd ja vaeva vääriliselt hinnata, kas või igaühele üks ridagi pühendada. Selle asemel jäin aukartusega imetlema kvantiteeti.

Täpsemaid arve tuvastamata võib vist üsna kindlalt öelda, et kvantitatiivselt oli vampiiriromaanide autor Stephanie Meyer Eestis mullu tegija number üks ja tema „Videviku” romaanisari noore (eriti nais)publiku lemmik. Praegu on Eesti raamatukogude ühiskataloogi ESTER järgi Tallinnas kõik Meyeri „Päikesevarjutuse” 44 eksemplari välja laenutatud ja esimest tagasi saabuvat ootab järjekorras üheksa soovijat. No väga hea, lapsed loevad raamatuid! On ju lugemisaasta.  

Neil päevil sattus minu kätte pildiajakiri, täis „Videviku” saaga järjekordse filmiseeria, „Päikesevarjutuse” reklaami. „Vampiirid on kuumemad kui kunagi varem!”, „Bella ja Edward on sajandi armastajapaar!”, „Vaatamata kõikidele ilmselgetele puudustele langeb tüdrukuid vampiiride lõksu nagu loogu!”.

Noorte sugulaste ja sõprade hulgas ringi vaadates selgub, et asi ongi nii. Lapsed loevad nagu üks mees. Ja mida? Ikka „Videvikku” ja tema järgesid, üks köide paksem kui teine, pluss filmid, filmiraamatud ja reklaamiajakirjad. Üks tont käib ringi mööda Euroopat, ja tänapäeval on tema nimi koleilus kirjandus.

Aga lähtekohaks on siiski Ameerika. Kui Arno isaga koolimajja jõudis (nagu Kadri uude internaatkooli või Bella Forksi keskkooli), oli Kentuki Lõvi (vampiiripoiss Edward) oma kamraadidega juba platsis. Ja tardunud näoga varatarga ülinaise Bella (Teele) ümber algas kohe sagimine: Imelik, Arno ja Toots – kõik puha vampiirid ja libahundid. Vahel vilksatab sekka ka mõni tavaline surelik, aga need on enamasti kahvatud tegelased ega vääri tähelepanu – on ju 21. sajand ja inimesed pole enam moes.

Kas kirjandus ongi juba jõudnud kogu inimeste ja reaalmaailma ammendada? Maad ja rahvad, psühholoogia ja ajaloo? Kuidas peaksid emakeeleõpetajad suutma õpilastele manustada  „Tasujat”, „Kevadet” ja „Kadrit” (rääkimata Vildest, Tammsaarest ja Tuglasest)? Mingi hall ajalugu ja ei ühtegi maagilist vampiiri, kes Teele või Kadri puu otsa lennutaks. Arnol polnud autotki, kui ta Paunvere kihelkonnakooli jõudis, logistas isa vankriga! Tõsi, ka eesti kirjanduses liiguvad mingi libahunt ja pisuhänd, aga neid ei toeta maailma-menufilmid, klantsajakirjadest rääkimata. Neile ei paku tuge miljonite lugejate vaimustus. (Ah jaa, meil suudab Andrus Kivirähk ajaga kaasas käia ning ka Eesti ajalugu kollide ja tontide, rääkivate elukate ja narkouimas jumalate mõõtmes kujutada! Ja sellelgi kaubal on hea minek. Aga Meyeri sünnitatud maailmas pole Kiviräha tapvast huumorist – vaimsest mõõtmest – lõhnagi.)

Plastist vampiirimets

Lugemine on vajalik, nii nagu laevasõitki. Pildiliselt kätte antud valmismaailmad (filmid ja arvutimängud), mis ei sunni tarbijat ise oma peas sõna mõtestama ja visualiseerima, pakuvad küll vaatemänge, aga vaesestavad tõenäoliselt meie aju potentsiaali, ehk isegi halvavad inimese erilist võimet sõna seada ja mõtteid väljendada. Aga kui „Videviku” saaga lugemine puhtmehaaniliselt arendabki lugemisraskustega laste lihtlausete lugemise vilumust ja jutu jälgimise oskust (jutt on ju lobe ja tõlge ladus), siis mõttemaailm, mis väljub sellest raamatust nagu sudupilv ja mähib noored lugejad endasse, hajutades piirid reaalelu ja pseudomuinasjutu vahel, teeb lapsevanemad, eriti vanamoelised vanavanemad ikkagi laste arengu pärast murelikuks. Kas sellest lugemiskogemusest kasvab veel midagi edasi, kas Meyeri epopöa lugemine kergendab ja valgustab teed tõelise maailmakirjanduse tippude, inimkonna ühisvara poole? Kas pärast Bella klišeelikult sõnastatud vapustavaid elamusi („Imelühikeseks hetkeks surus ta oma jääkülmad kivikõvad huuled minu huultele”) läheksid klassikalised „Jane Eyre” või „Vihurimäe” enam kellelegi peale? Pikad laused, keeruline psühholoogia ja arusaamatu ajalooline taust. Tänapäeva koolitüdrukud ei armu enam krahv Edward Rochesteri, vaid elavasse laipa – vampiiripoiss Edwardisse.  

Loe veel

Isegi noored filminäitlejad, keda on rabanud „Videviku” saaga massipsühhoos, on oma fännide ees üsna nõutud. Edwardi osatäitja (Robert Pattinson) ei taha hammustada oma austajannade kaela, sest ta teab, et hammustus on valus. Populaarsus on „veider ja õudne”. Tüdrukud „läksid nii pöördesse, et lihtsalt seisid ja karjusid ja nutsid”.   

Ameerika massikultuuri kampaaniast algas omal ajal (1965) ka „Sõrmuste isanda” ülemaailmne võidukäik, ehkki autor, inglise kirjandusprofessor, oli oma eruditsiooniga mängides lihtsalt niisama, enda lõbuks meisterdanud pseudomütoloogia maailma, taotlemata kommertsedu. Nüüdseks on võimas turunduskampaania loonud uue „Sõrmuste isanda”. „Videvik” ja Co – „Harry Potteri” Ameerika tüdrukutevariant – käib nagu uus tont mööda

Euroo­pat. Ja Euroopa, vanade rahvaste ehedate müütide ja muinasjuttude varaait, paneb hea meelega pea padjale ja uinub selles plastmassist vampiirimetsas. Unustanud Voltaire’i ja teised Euroopa vaimukad mõtlejad, kes oleksid võinud selle lobeda ersatsi üle vähemalt suunurgast muiata.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare