Nõnda see igatahes ka oli - kuni Andres Vanapa viiekümnenda sünnipäevani. Veealuse Vanapagana iseloomustamiseks sobivad kõige paremini ta enese värsiread:

"Tal püksid olid

õllest läbi imbund

ja kaabut kandis

nukralt peas.

Tal silmad olid

nagu lillekimbud.

Kõik nööbid pintsakul

ei olnud reas."

Siiski märkasid seesugust veealust Vanapaganat õige mitmed allveeujumisega tegelevad pätid, pillimehed, heliloojad, nuhid, kunstnikud ja iseäranis kavalantsulikud kirjanikud, kes kiirustasid Vanapagana kuju oma lugeja ette laiali laotama ja järelpõlvedele jäädvustama. Veealusest tüübist sai prototüüp E. Vetemaa, T. Kallase ja väiksel viisil ka allakirjutanu teostes. Aga ükski Kaval-Ants ei kahelnud, et Protopagan on vähemalt sama loomejõuline, kui nad ise on, ja võib iga kell vedela seest gaasilise kätte kolida. Ise turule tulemata oskas ta, muide, turulistele hüva nõu anda. Ja meie nägime vaimusilmas Taevatalu Mauasid ta ümber ujumas.

Hilisdebüütkogu "Pihlakaviin" avaldamine 1974. aastal tähendas, et Vanapagan pistiski peanupu vee alt välja. Silmad sai ta kindlasti õhu kätte. Ma usun, et nina jäi veel vee alla, aga selle tühja asja pärast vanapaganad ei muretse – nemad võivad ka silmadega hingata. Nüüd on igatahes kogu pea kindlalt veest väljas ja nii kena on zhüriidel sarvemügarate otsa paadisillalt preemiarõngaid visata.

Kaua vee all olnud mees näitab end õhustike ehtsa väljamaalijana. Ja ta lüürilised või eepilised kangelased hingavad nendes õhustikes täiesti loomulikult.

Seesuguste tulemuste saavutamine on Vanapaganal nüüd niivõrd käpas, et pole kahtlust - lisa tuleb. Selleks talle tervist ja jõudu!

Andres Ehin

Andres Vanapa 75

Sündinud: 2.04.1924

Õppinud: Gustav Adolfi Gümnaasium 1936-1940, Tallinna Juriidiline kool 1946-1948

Eluloolist: töötas 1943-1944 sadamas madrusena, põgenes märtsis 1944 Soome, üritas pääseda edasi Rootsi, tabati Saksa valvelaeva poolt ning pandi Tallinna Keskvanglasse; hiljem töötanud korrespondendi, advokaadi, juriskonsultandi, töölise, kirjandusala juhataja, toimetaja ning pumbajaama masinistina, Kirjanike Liidu liige aastast 1984

Tuglase novellipreemia 1986, Mälgu novellipreemia 1998

Luulekogud: Pihlakaviin 1974, Sisukord 1980, Koer ja kastekann 1990, Grammofon 1997

Proosa: Vale sadama jutud 1978, Kivilõhkujad 1981, Taevatalu 1984, Ma olen väga ilus 1988, Surnutele on ladu avatud 1992, Riiulid 1994, Vanapagana 13 juttu 1998