Vanemahüvitis – miks riigieelarvest?
Ainult üks asi on mulle vanemahüvitise puhul alati arusaamatuks jäänud: miks peaks see olema sotsiaaltoetus, mida makstakse riigieelarvest? Vanemahüvitis oma põhiolemuselt on ju rohkem nagu kindlustus või kogumispension. Mitte et ma tahaks hirmsasti lisamakse maksta. Aga vanemahüvitise Achilleuse kand on selle maksmine riigieelarvest. Kahju on vaadata, kuidas head ideed materdatakse väsimatult seetõttu, et „suur osa sotsiaaltoetustest läheb rikkurite taskusse”. Selline on paari päeva taguse Delfi uudise pealkiri, mis käsitleb OECD Eesti sotsiaalprogrammide analüüsi. Inimesed jagati sissetulekute järgi kümnesse rühma. Selgus, et Eesti peretoetustest läheb tervelt 59% viiele rikkamale rühmale! Peasüüdlane selles on loomulikult vanemahüvitis.
Ei olegi õiglane, et Eesti riik toetab ebaproportsionaalselt suurel määral peresid lapse esimesel pooleteisel eluaastal. Edasi algavad aga suured probleemid: raha ei jätku uute lasteaiakohtade loomiseks, kahtluse alla on pandud tasuta koolilõuna ja laste huvitegevus on masendavalt kallis.
Vanemahüvitiseks kuluva rahaga oleks riigil võimalik teha palju: pakkuda tasuta koolilõunat kõigile ka keskkooliosas, toetada huviharidust. Selleks peaks vanemahüvitise riigi rahakotist välja tõstma, aga kindlasti mitte ära kaotama. Selle asemel tuleks luua fond või kassa, nii nagu meil on töötukassa. Riik võiks küll jätkata perede toetamist, makstes töötajate maksetele lisaks oma protsendi – umbes samamoodi, nagu seni toetas riik kohustuslikku kogumispensioni.
Kui suured peaks vanemahüvitise fondi puhul need protsendid olema ning kuidas jaotuma maksumaksja ja riigi vahel, on juba kokkuleppe küsimus. Ma ei üritagi hakata välja arvutama, kui suur peaks makse olema ja millal võiks fond muutuda iseseisvaks – eks algul, kuni raha koguneb, peab ju ikka riik seda toetama.
Märkimisväärselt suureks ei tohiks see maksuprotsent inimesele kujuneda. Peres maksavad makse ju nii mees kui ka naine, aga lapsepuhkusele jääb (ja vanemahüvitist kasutab) korraga ikkagi üks pereliige.
Oluline on põhimõtteline muudatus: vanemahüvitise süsteem ei tohiks jääda ainult riigi koormaks. Hea näide on ju töötukassa, kus töötajad (koos tööandjatega) maksavad töötuskindlustusmaksu ja saavad vajaduse korral töötuskindlustushüvitist. Kui töötuskindlustushüvitis tuleb töövõtjatelt ja tööandjatelt kogutud maksudest, siis miks peaks vanemahüvitis tulema sajaprotsendiliselt ainult riigieelarvest?
Kuidas seda fondi täpsemalt üles ehitada? Teen mõned ettepanekud. Esiteks, maksmise aeg – maksu kogumine võiks toimuda näiteks 20 aasta jooksul. Töötaja saaks selle alguse ise määrata, aga soovitatavalt mitte hiljem kui alates 25. eluaastast.
Alates mingist laste arvust võiks maksude kogumise lõpetada. Näiteks pärast kolmanda lapse sündi vanemad enam vanemahüvitise maksu ei maksaks, aga laste lisandudes saaksid vanemahüvitist ikkagi. Võtame näiteks inimese, kes hakkas fondi makseid tegema 24-aastaselt. Ta peaks seega maksma kuni 44-aastaseks saamiseni. Kui ta saab 34-aastasena kolmanda lapse, ei pea ta enam makset maksma. Ja kui ta saab tulevikus veel lapsi, saab ta vanemahüvitist sellegipoolest.
Mitu protsenti töötaja palgast peaks minema lapsepuhkuse fondi ja kui suure osa sellest peaks enda peale võtma riik? Makse suuruse saab välja arvutada, võttes aluseks, kui palju kulub aastas vanemahüvitiste väljamaksmiseks raha. Tänavuse aasta vanemahüvitise kuluks arvestatakse 2,4 miljardit krooni (Praxis, mai 2010), esimeses kvartalis maksti vanemahüvitisteks 197 miljonit krooni.
Varjatud lastetusmaks
Kui makse protsendid jaguneksid näiteks võrdselt töötajate ja riigi vahel, vabaneks lapsepuhkuse fondi iseseisvudes riigieelarves ikkagi üle miljardi krooni, mille võiks suunata peretoetusteks muudesse hädavajalikesse kohtadesse.
Mida teha aga mittetöötanud lapsevanematega, kes pole fondi makseid teinud? Praegu saab 5555 lapsepuhkusel olevat vanemat vanemahüvitise miinimummäära. Kui paljud neist enne lapsepuhkusele jäämist ei töötanud ja kui paljud said miinimumpalka, pole teada.
Kas mittetöötanud vanemate lapsepuhkuse eest peaks maksma riik või võiks osa neile makstavast rahast võtta ka töötajate tehtud maksetest, on kokkuleppe asi.
Mida aga teha vanematega, kes on pikemat aega välismaal töötanud? Siin võiks eeskuju võtta töötukassa vastavatest reeglitest.
Siit ja sealt kostab aeg-ajalt hääli, mis nõuavad lastetusmaksu kehtestamist. Lapsepuhkuse fondi idees sisaldub kõrvalproduktina ka lastetusmaks. Loodetavasti delikaatsel moel, mis ei solva kedagi. Neid, kes kahekümnendate eluaastate algul kindlalt teavad, et nad kunagi lapsi ei saa, on ju ikkagi vähe. Kas neil peaks olema võimalik minna arstitõendiga nõudma lapsepuhkuse fondi maksust vabastamist, on jällegi kokkuleppe küsimus.
