Vanna asja massai inne vahtsõ saamist laota
Sääntsist palkest koräti vällä erilidse – vaigudse ni kiirdü kasunu ja panti tare aluss palkess. Samamuudu om seto, vaesõl maal, ku Piusa perve pääl sündünü ni kasunu ja tuuperäst setona vasta pidänu.
A mis om mi setoside ja Setomaa aluspalgi? Nu umma inemese, kiä tiidvä ni tegevä ni näide tüü paistuss vällä aastasatu, juhul ku kultuur, ni tiidmise ku elokõrraldus säilisõ. Elukõrralduse ja mõismisõ ütess osass om ka puitehitise, ni külä vällänägemine, ni tuust kinni pidäminõ. A kuis mi jõvvami ni tahami tuud hoita? Mis panesi inemeisi ehtama ni taastamma uma ja vanna ni loomulikku.
Setomaal om uma alalhoitmise perrä säilinu viil sääntsit elämisi, koh om jälgitu kinnidse moro plaani. Setomaal oll külä uulidsa ni uulidsidõ veereh kinnitse huuvõga elämidse, korgõ katõpoolõga värehti uulidsa poolõ. Võõril olõss asja kaia su hoovi pääle ni su elämist, ku taheti sõs õks lasti ka võõrit sisse. Kinnidse hoovi olliva ka praktilidse, säält saas eläjä ni latse vällä, puhuss tuul ja kimmähe om viil pallo põhjuisi, midä kõkke mi inämb tiiäi.
Seto tare ütess tähtsämbäst asas om ahi, minkäl piät olema ahopääline ja leso vai eski mitme lesoga. Ahjo kütetäs päämidselt köögist. Sääne suur ahi oll päämitselt valgest lubjat vai valge saviga üle tett. Suur ahi om väiga praktiline, lesopääl saat maada, ahopääl oll latsi kotus, koh na olliva uma ette ja mis päämine lämmäh. Kõrvalhuunist jõvvai kirota, a sann om Setomaal õks sau sann olnu, väikokõnõ ni peenest palgist ja tarõst kavvõmpah.
Kas sõs püsüss viil Setomaa?
Usk om Setosil kõ kõva olnu – ni Vinne õigõusk, ku usk luuduste ja ümbruste. Ku tareh oll egäl perrel Pühätsenulk, sõs suurempih küllih uma tsässona. Tsässon om külä keskustõ külämiihi puult ehtet. Sääl seeh om pühätsõ ja või olla ka Rootsiaigsit suuri kiviristõ. Tsässona, ku pallo muudki olõi riigi puult viil kaitset saanu, olkugi õt viimätse ao dateeringu om näide vanusess andnu 300–400 aastaka. Vahtsõ aoni om suutnu ütiskund kõkke säänest hoita, a ku meil mädanesõ aluspalgi ja võetai inämp õigit aluspalke, kas sõs püsüss viil Setomaa sääntsena ku võisi.
Ku Seto kultuur avatass kõigilõ, lastas kõik hoovipääle, nii ku om muutunu seto elämidse avatuss – olõi vaija inämp nii pallo aitu, kõlgussit?
Tekiss küsümus, kas säänest muudu elämiseh saat vahtsel aol är ellä ja kultuurih vasta pitä. Aig kõ muutus ja lätt kipõmpas. Õks saat egät muudu är ellä, ka nii muudu, a mille om nii vaija. Ja peris nii inämp tahai kiäki, ni võit suve elämist pitä koh kõrra aastah käut romantikat tegemah ja peestämäh. Vahtsõl aol om vaija kipõmpalt süüki tetä ja tuu jaoss tõisi pliite, moro niidetäs massindõga, vikatiga saai nii kipõst ja höste.
Päämine om tuu, õt lastasii käest vanna muudu planeeringit. Lahutai är vannu ahje, a hoobiss ehtädäs vahtsit mano vana plneeringu ja malli perrä. Ehtädäsi õks palkõst, mitte villast, plekist ja papist, kaias ilamakaari perrä ussõ ni aknamulke. Kõrvalhuune ehtadasi traditsioonõ perrä.
