Me kipume unustama, et heal tasemel hooldus sõltub mitte ainult riigieelarve prioriteetide seadmisest, vaid ka sellest, milliseid muid elukorralduslikke valikuid viimased põlvkonnad on teinud ja eelistanud.

Vanurite hülgamise või tapmise varianti on kasutatud, nagu arvata võite, rändrahvaste seas, kellel on raske või lausa võimatu liikumisvõimetult haigeid või vanu inimesi endaga kaasa vedada, ja looduslikes tingimustes, millele on omane perioodiline toidunappus, eriti kõrbetes ja Arktika aladel.

Diamond kirjutab, et selliste rahvaste puhul on täheldatud viit eri meetodit. Kõige passiivsem viis, mida on kasutanud näiteks eskimod, on lihtsalt vanade inimeste ignoreerimine, hooletusse jätmine, kuni nad surevad.

Eakaid oli vaja

Saamidel ja mõnedel teistel rahvastel on olnud tavaks jõuetuks jäänud vanad inimesed ettekavatsetult maha jätta, kui laager uude kohta kolitakse. Tšuktšide, jakuutide ja viikingite kultuuris on julgustatud vanu inimesi enesetappu sooritama – kaljult alla hüppama, merre kõndima, lahingus surma otsima.

Neljas meetod on olnud tapmine ohvri enda nõusolekul või kaasabil, vastutasuks kogukonna kiitus ja lubadus saada teises ilmas parim paik. Ja viies – tapmine ohvri enda kaasabita.

Paiksed rahvad – kui ka toidunappus pole suur probleem – on vanade inimestega hoopis teistmoodi ringi käinud, sest traditsioonilises ühiskonnas saavad nad täita paljusid ühiskonnale hädavajalikke funktsioone.

Näiteks vanu kirikuraamatuid uurides on 18. ja 19. sajandi Soome ja Kanada talunike kohta teada saadud, et peredes, kus vähemalt üks vanaema oli elus, oli laste suremus väiksem kui peredes, kus vanaemasid ei olnud.

Peale laste kasvatamise ja kergemate kodutööde tegemise on „vana head” aeglast elu elavates ühiskondades vanadest inimestest kasu ka järeltulijate sotsiaalsele suhtevõrgustikule aluse panijana (vajalike inimestega kokku viijana) ja teadmiste edasi andjana. Diamond toob näite ühelt Fidži saarelt, kus sugulased hoolitsesid vanurite eest kuni toidu pehmeks mälumiseni, kui nood seda hammaste puudumise tõttu enam ise teha ei saanud.

„Paljud põhjused, miks eri ühiskonnad kannavad või ei kanna oma vanurite eest hoolt, sõltub sellest, kui kasulikud vanad inimesed on,” väidab Diamond. See seos on siiski suhteliselt lõtv: osa ühiskondi austab vanu inimesi rohkem kui teised samal majanduslikul järjel ühiskonnad.

Kui pöörata pilk tänapäeva, siis võtke heaks või pange pahaks, aga tänapäevane lääne ühiskond ei ole üles ehitatud nõnda, et siin oleks suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele.

Esiteks, inimeste eluviis ei ole väga paikne, paljudel pigem rändrahvalaadne. Võib öelda, et vanurite hooldekodud on tänapäevane vaste rändrahvaste sellele meetodile, kus nad jõuetuks jäänud vanuri väikse toiduvaruga vanasse laagripaika maha jätavad.

Teiseks, kesksele kohale elus on tõstetud töö – see on meie ajal inimese sotsiaalse staatuse ja identiteedi alus, mistõttu pensionile jäävat inimest tabab tihti sotsiaalse staatuse langus.

Kolmas põhjus on loomulikult individualism: tähtsustatakse ennekõike inimese enda saavutusi, mitte tema laiendatud perekonna või kogukonna kollektiivseid saavutusi.

Neljandaks, oluliseks peetakse privaatsust, mis tähendab, et ideaal on vanematest eraldi elama asumine.

Viiendaks, tehnoloogilised muutused on nii kiired, et vanade inimeste elukogemustest ei ole osas valdkondades abi (paljudes endiselt oleks, aga neiski kiputakse elukogemusi kiiresti muutuvate alade eeskujul ignoreerima).

Kuuendaks, vana eani elamisest on saanud norm – neid, kes elavad eani, kus nad ei suuda enam enda eest hoolitseda, pole enam üksikuid, vaid palju ja nende osakaal ühiskonnas kasvab.

Leida rakendust

„Ühest küljest elavad inimesed kauem, vanadel inimestel on parem füüsiline tervis ja ülejäänud ühiskond saab endale lubada nende eest paremini hoolitsemist kui eales varem inimkonna ajaloos.

Teisest küljest on vanad inimesed kaotanud suure osa oma traditsioonilisest kasulikkusest, mida nad ühiskonnale pakkusid, ja tulemus on tihti see, et nad on nüüd sotsiaalselt armetumas seisus,” nendib Diamond.

Riigi rahaliste ressursside teisiti või targemini jaotamisega saab vanurite hoolduses üht-teist parandada, aga ainult see ei lahenda nimetatud fundamentaalseid probleeme. Ka rikkamates riikides, kelle eeskujude poole me lootusrikkalt vaatame, on need probleemid lahendamata.

Näiteks Saksamaal on viimasel ajal täheldatud kasvavat vanurite „eksporti” Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Ukraina hooldekodudesse, samuti Taisse ja Filipiinidele. Põhjus on sama, mille üle Eestis kurdetakse: inimesed ei jõua kohalike hooldekodude küsitavat tasu maksta.

Briti parlamendi demograafilise muutuse erikomisjoni kuu aja eest avaldatud raportis pakutakse hoolduse rahastamise oluliseks allikaks nn kinnisvarapensioni laialdast rakendamist. Samuti rõhutatakse dokumendis, et vältida tuleb kulutuste ebaõiglast lükkamist tulevaste põlvkondade õlule: „On tähtis tagada, et need, kes elavad kauem, võtavad enda kanda ka vähemalt osa kulusid.”

Lihtne öelda, raske teha. Põhimõtteliselt oleks lahendus vanadele inimestele uutes ühiskonnale kasulikes rollides jõukohase rakenduse leidmine, kuni nad ise enda eest hoolitseda suudavad. Kui seda õnnestuks teha, jaguks rohkem raha ja muid ressursse ka tegelemiseks sääraste raskete juhtumitega, millest Andrei Hvostov laupäevases (20.04) LP-s kirjutas.