Varro Vooglaid: Vene kaardiga avaliku arutelu suretamine on muutunud naeruväärseks
Esmaspäeval avaldas Eesti Päevaleht president Toomas Hendrik Ilvese nõuniku Urve Eslase artikli, millega kujundatakse lugejates muljet, nagu tegutseks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) portaal Objektiiv.ee Venemaa infosõja vahendina. Pidades silmas, et Eesti Päevaleht on varem jäänud vahele SAPTK-le alusetute venesidemete kaelamäärimisega, ei ole niisuguse artikli avaldamine üllatav.
Soovimata laskuda detailidesse, toon välja mõned üldisemad tähelepanekud seonduvalt Eslase osutusega, nagu kasutaks Objektiiv oma välisuudiste kajastuses kahtlaseid allikaid.
“Kvaliteetmeedia” kui propaganda hääletoru
Esiteks tuleb kõnealuses artiklis esile suhtumine, et tõde ei ole tegelikult oluline – oluline on see, kellele meelepärast narratiivi üks või teine meedium edastab (tähelepanuväärselt pole Eslase artiklis toodud välja ühegi ebatõese väite edastamist Objektiivi poolt). Sellise nägemuse kohaselt on meedial olemuslikult propagandistlik roll – eesmärgiks pole mitte inimeste iseseisva mõtlemise soosimine, vaid selle summutamine ja asendamine propagandaloosungite omaksvõtmisega. Küsimus on vaid selles, milliste huvide teenistusse konkreetne meedium end asetab. Lihtsustatult öeldes: lääne valelik propaganda (mida on paljude teiste seas ilmekalt paljastanud aasta alguses enneaegselt surnud Frankfurter Allgemeine Zeitungi endine toimetaja Udo Ulfkotte) on hea, vene valelik propaganda aga halb. Seega peetakse tõe all silmas pigem paiknemist ideoloogiliselt ja poliitiliselt õigel poolel (n-ö ideoloogiline õigeusklikkus) ning mitte reaalsusele vastavat peegeldust asjadest nii, nagu need on. Mõte sellest, et probleemiks on vale kui selline, ükskõik, millise poliitilise või ideoloogilise jõu teenistuses see on, ei aktualiseeru.
Sama järeldus ilmneb sellest, kuidas “kvaliteetmeedia” vastandab end tuntava üleolekutundega “alternatiivmeediale”. “Kvaliteet” on siin ilmselgelt mõistetud mitte hüvele, vaid teatud omadusele viitava tunnusena. Kui küsida, mis on “kvaliteetmeedia” ja “alternatiivmeedia” definitiivseks eristavaks omaduseks, siis selleks on alati tõsiasi, et võimul oleva seltskonna poolt “kvaliteetmeediaks” (“EPL”, “Postimees”, “ERR”, “Edasi”, “Pravda”, “Washington Post”) arvatu jaatab (olulistes küsimustes) eksimatult valitsevale nomenklatuurile meelepärast narratiivi. Seepärast ei saa me kohalikust peavoolumeediast kunagi lugeda näiteks seda, et Eesti Vabariigi valitsus rahastab igal aastal tuhandete laste sünnieelset brutaalset tapmist ning et abordi teel hävitatakse suur osa puuetega inimestest, küll aga saame lugeda üliemotsionaalset ja tingimusteta hukkamõistu nõudvat kirjeldust Süüria valitsuse väidetava keemiarünnaku tagajärjel hukkunud mõnekümnest lapsest.
Objektiivile on selline lähenemine vastuvõetamatu. Me ei ole endale kunagi seadnud eesmärgiks teha kellelegi või millelegi propagandatööd, edastada kellelegi meelepärast narratiivi või esindada kellegi huve. Me lähtume üksnes siirast soovist kajastada maailmas toimuvat nii, nagu see meie parima arusaamise kohaselt on, mitte nii, nagu kellelegi näib kasulik maailmas toimuvat näha ja näidata. Näiteks seonduvalt viimasel nädalal avalikkuse tähelepanu pälvinud sündmustega Süürias on just Objektiiv erinevalt peavoolumeediast hoidunud rutakate järeldustega kaasa jooksmast ja neid võimendamast. Leiame, et on väär omistada ühe või teise poole väidetele tõeväärtust enne, kui need väited on tõenditega kinnitust leidnud – eriti, kui kaalul on nii tõsine asi nagu järjekordse sõja algatamine.
Kahtlemata tuleb massiivse infouputuse ja intensiivse propaganda ajastul suhtuda ettevaatlikult ja kriitiliselt nii alternatiivmeedias kui ka peavoolumeedias avaldatusse. Loomulikult püüame me seda teha ka Objektiivi toimetuses ega arva samas, nagu ei teeks me kunagi vigu. Ent printsipiaalselt on ennekõike oluline mitte teabe allikas, vaid see, kas väidetu on tõene või mitte. Tõsi, kui üks või teine meedium on valeinfo avaldamisega korduvalt vahele jäänud, siis tuleb selles avaldatusse suhtuda eriti ettevaatlikult. Ent siis peaks suure skepsisega suhtuma ennekõike peavoolumeedia väljaannetesse nagu CNN ja Eesti Päevaleht, mille valelikkuse, ideoloogilise kallutatuse ja manipulatiivsuse tõttu ongi inimeste huvi alternatiivmeedia vastu nii plahvatuslikult kasvanud.
Vene kaart kui avaliku arutelu suretamise vahend
Teiseks on Eslase artikli juures tähelepanuväärne hoopis tõsisem probleem. Nimelt nähtub president Ilvese nõuniku artiklist taas, kuidas nii-öelda vene kaardiga püütakse lämmatada igasugune ratsionaalne ja kultuurne ühiskondlik arutelu. Dominantse positsiooni vaatevinklist ideoloogiliselt või poliitiliselt ketserlikel seisukohtadel olevad inimesed häbistatakse Venemaa käsilaste või (Kapo peadirektori väljendit kasutades) “kasulike idiootidena”.
Tegu on jõuliselt ühiskondlikele kompleksidele toetuva ja seega tõhusa, ent väga primitiivse tehnikaga, mida oleme viimastel aastatel ideoloogiliste ja poliitiliste vastasseisude teravnedes näinud kaugelt rohkem kui üldistuste tegemiseks vaja.
Kui oled Eesti ühiskonnale homoideoloogia pealesurumise ning seeläbi perekonna, abielu ja terve inimloomuse tunnetuse moonutamise vastu, siis tembeldatakse sind venemeelseks. Kui leiad, et valitsus ei peaks rahastama sündimata laste massilist tahtlikku tapmist, siis heidetakse sulle läänelike väärtuste kahtluse alla seadmise vari. Kui oled veendunud, et Rail Balticu projekti jõuga läbisurumine kahjustab Eesti rahva ja riigi huve ning mõjub loodusele rüüstavalt, siis edastad Kremlile meelepärast narratiivi. Kui nõuad, et Eesti ei tohiks loovutada oma iseseisvust ning et Euroopa Liit peaks jääma riikide liiduks, mitte olema hiilivalt ümberkujundatud föderatsiooniks, teed Putini tööd. Kui taunid uste avamist massiimmigratsioonile ja multi-kulti ideoloogiale, saad otsaette vene huvide eestkõneleja templi. Kui protesteerid poliitikute ja parteide moraalse korrumpeerituse ja rahva tahtest ülesõitmise vastu, mängid välja Moskva agendat õõnestada usaldust poliitilise eliidi vastu. Ja nii edasi ja edasi ja edasi...
Nõnda köetakse ideoloogilisele ja poliitilisele peavoolule vastandujate suhtes üles madalad instinktid, mis omakorda võimaldab vältida kõiki vastaspoole ratsionaalseid argumente ja sisulist arutelu. Mitte miski ei sureta Eestis jõulisemalt avalikku arutelu kui selle strateegia viljelejad.
Selle tulemusel ongi paljud arukad inimesed loobunud oma igati ratsionaalsete seisukohtade väljendamisest avalikus arutelus, sest ei soovita saada häbimärgistatud. Ja need, kes avalikus elus kaasa löövad, jõuavad üha enam sellise mõistusevarjutusliku krambini, mida üks Eesti enda arvates konservatiivne tipp-poliitik mulle ütles, et ta ei saa hakata avalikult rääkima perekonnast kui mehe ja naise vahelisest liidust, sest Putin rääkivat sama juttu.
Vene kaarti välja mängides on paljude inimestega pikka aega manipuleeritud, aga meie kindlasti ei kavatse loobuda oma tõekspidamiste eest seismisest üksnes selle pärast, et autud inimesed püüavad meid häbimärgistada. Seejuures näitavad märgid, et üha enamad inimesed näevad vene kaardiga manipuleerimise läbi ja naeravad selle välja.
Objektiiv keeldub võimule koogutamisest
Ühes asjas oleme aga Urve Eslasega nõus. Nimelt selles, et Eestis on tõepoolest tungiv vajadus kvaliteetse rahvuslik-konservatiivse meedia järele. Samas näib Eslas soovivat, et see meedia alluks
dominantse ideoloogia kehtestatud raamidele ja oleks osa võimupositsioonilt heaks kiidetud süsteemist, eristudes vasakliberaalsest peavoolust vaid kunstlikult ja näiliselt. Sellele soovile ei kavatse me kindlasti vastu tulla.
Me teame, et saame seetõttu ka tulevikus niisuguste rünnakute sihtmärgiks. Kui see on hind, mida tuleb Eestis tõsiseltvõetava avaliku arutelu eelduste loomiseks maksta, siis mis parata. Samas, kui suure osa ühiskonna usalduse minetanud vasakliberaalse peavoolumeedia “tõemonopol” laguneb, jätkab Objektiivi ühiskondlik kaal ja mõju kasvamist. Sellest tunnistab ka meie peagi lõpule jõudev annetuste kogumise kampaania, mille raames on meie portaali tegevuse jätkamisele omapoolse annetusega õla alla pannud väga paljud peavoolumeedias pettunud inimesed.
Viimaks peame kahetsusväärseks, et Urve Eslase artiklit avaldades on Eesti Päevaleht rikkunud Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktis 5.1. sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tuleks kellegi kohta tõsiste süüdistuste esitamisel pakkuda süüdistatavale kommentaari võimalust samas numbris. Niisugune käitumine on omamoodi koomiline, pidades silmas, et Eslase artikli avaldamisega püütakse Objektiivile ajakirjanduseetika osas moraali lugeda.
Varro Vooglaid (Objektiivi toimetuse nimel)