Kui aastate eest pidas iga edulootust hellitav erakond vajalikuks rõhutada oma parempoolsust ja analüütikud armastasid parteimaastikust kõnelda kui ainult parempoolse tiivaga lennukist, siis tänaseks on olukord pea vastupidine. Vähesed söandavad end avalikult parempoolseks tunnistada.

Poliitikamaastiku suurem ümberrivistumine algas 1997. aastal, kui ilmus seitsme poliitiku vasemale kutsuv manifest. Reformierakond otsustas tollal üldise paanikaga mitte kaasa minna ja oma vaadetele kindlaks jääda. See oli praktiline valik. Kui jagada valijad nende poliitiliste hoiakute alusel rühmadesse, siis on ennekõike-riigile-lootjate ja ennekõike-endale-lootjate vahekord aastaid kõikunud 65–35% kandis. Lihtne arvestus ütleb – kui kõik teised erakonnad konjunktuurikõikumiste ajel korraga paremalt tiivalt lahkuvad, jääb siin lahedalt ruumi.

Läinudkevadised riigikogu valimised näitasid, et see pidas paika. Hoolimata avaliku arvamuse kasvanud survest riigi rolli edasise suurendamise suunas, säilitas Reformierakond oma positsiooni. Isamaaliit ja Mõõdukad suurendasid aga tsentri suunas liikumisega KMÜ arvelt oma esindatust. Ainult selline omavaheline "tööjaotus" võimaldaski kolmikliidul parlamendis enamuse saavutada.

Kahe parempartei

valijaskond kasvab

Kohalikud valimised andsid märku jätkuvast trendist vasakule. Eeskätt oli selle märgiks Keskerakonna toetajaskonna edasine kasv Tallinnas. Valimiste põhjal selgus, et kolmele erakonnale 35 protsendist ei jagu. Mõõdukatest partnerid ongi teatanud, et lähevad püüdma Keskerakonna hääli, mis on kolmikliidu kandepinna edasise laiendamise seisukohalt ainult tervitatav. Mõõdukate liikumine riigikesksematele seisukohtadele tähendab omakorda valijabaasi suurenemist nii Reformierakonna kui ka Isamaaliidu jaoks.

Iga erakond saab aru, et vajab oma programmi elluviimisel liitlasi. Isamaaliidu taasilmumine võitlusrivvi on Reformierakonna ja liberaalse poliitika positsioone Eestis märgatavalt tugevdanud, mida tõendab ka ettevõtte tulumaksu kaotamine ennekõike peaministri erakonna toel. Et elatustase edaspidigi tõenäoliselt tõuseb, on eesootavate aastate lõikes põhjust prognoosida kahe parempoolse erakonna vahel jagatava valijasektori edasist suurenemist.

Kui paremal on asjad enam-vähem paika loksunud, siis ülejäänud 65% jagamise pärast läheb rebimiseks. Lisaks Mõõdukatele ja Keskerakonnale püüa-vad siin tiival jalga maha saada Villu Reiljani Rahvaliit ja vene parteid. Just kasvanud konkurents oma valijasektoris on see põhjus, mis on teinud Keskerakonna liidri Edgar Savisaare viimasel ajal närviliseks ja pannud teda omanäolisi erakonnamaastikumudeleid ehitama.

Savisaare mure on mõistetav – möödunudaastane valimistulemus on tema erakonnale ilmselt maksimum, mida mitmeparteilises konkurentsis on Eestis võimalik saavutada. Nüüd on ilmunud ka tõsisemad konkurendid – Keskerakonna valgekraelist häältebaasi ründavad Mõõdukad, KMÜ killustumise tõttu ajutiselt tekkinud maatoetajaskonda üritab aga tagasi võita Rahvaliit. Kõige tipuks on Tallinnas kaotatud monopol ka venekeelse valijaskonna hulgas. Siit tuleb otsida ka põhjusi, miks Savisaar endale ikka ja jälle paremerakondade sparringupartneri rolli lunib ja Eestit kaheparteisüsteemi poole tõugata üritab.

Poliitikamaastiku areng sõltub vene erakondadest

Võib prognoosida, et lähiaastate poliitikamaastiku areng sõltub ennekõike just vastustest küsimustele: kas vene erakonnad jäävad omaette või jagunevad eesti erakondade vahel, kes hakkab kontrollima ametiühinguid ja kas Rahvaliit jääb iseseisvaks või liitub enne järgmisi valimisi Mõõdukate või Keskerakonnaga?

Mida toob "suur lööming" vasakul riigile? Eestile tähendab see kurnavat võistupakkumist teemal, kes koormab ühiskonda uue ja "õiglasema" maksuga, et üha uutele riiklikele programmidele katet leida. Kuna sellesse konkurentsivõitlusse on olude sunnil sukeldumas Mõõdukad, siis on ette näha, et lõtk kolmikliidus venib suuremaks ja poliitika kooskõlastamised muutuvad senisest vaevarikkamaks. Loodetavasti tähendab see ennekõike järjest paremaid kokkuleppeid.