Mõtleme natuke tehnoloogia ning valimiste ja e-valimiste üle laiemalt. Eesti e-valimised on seni olnud selge edulugu. Kasutajate osakaal on pea pidevalt suurenenud, viimati anti elektrooniliselt iga kolmas hääl. Kui paberil hääletamiseks koos jaoskonnas käimisega kulub keskmiselt 30 minutit, siis e-hääletamiseks ainult 90 sekundit. E-valimine on Eestis saanud niivõrd tavaliseks, et paberil hääletaja ja e-hääletaja profiili ei erista enam isegi vanus.

Aastatepikkused uuringud näitavad, et e-valijad on enamasti endised paberil hääletajad, kes on mugavuse huvides hääletamisviisi vahetanud. See seletab ka, miks e-valimised ei ole kaasa toonud märgatavalt uusi valijaid ja valimisosaluse suurenemist. Kõige noorem, 18–19-aastaste valijagrupp eelistab nimelt üldse mitte hääletada või teeb seda vähemalt elu esimestel valimistel paberil. Andmed näitavad, et 18-aastaste seas on e-valimise osakaal sama suur kui 70-aastaste seas. Seega on e-valimised sisuliselt muutunud üheks tavaliseks hääletamisviisiks, mida kasutab seltskond, kes on kogu aeg valimas käinud, kuid kellel see on nüüd märksa mugavamaks tehtud.

Ent poliitilised tõmbetuuled ei ole selle valimisviisi ümber vaibunud. Paljuski teenimatult, sest avalikkuse tähelepanu alt on enamasti välja jäänud, kuidas e-valimiste kasutuselevõtt on Eestit sundinud tegelema probleemidega, millega paljud paberhääletamisega riigid pidid alles hiljuti valusate kogemuste tõttu tegelema hakkama. Nimelt universaalse probleemiga, et igasuguse tehnoloogia kasutuselevõtuga läheb inimesel tänavalt raskemaks jälgida ja lõpuni mõista, kuidas tema paberhääl lõpuks valimistulemusi näitavas tabelis kajastub. See tähendab, kas 1) üksik hääl on arvesse võetud, 2) korrektselt ära loetud ja 3) koos teiste häältega korrektselt tulemuseks summeeritud.